Uuel sügisel Pärnu Rabahallis suure tõenäosusega pallipatsutusi ei kosta. Võrkpallipühamu omanikul Pärnu KEKil pole enam võimalik saali tasuta spordirahva teenistusse anda.
Võrkpallipühamu paneb uksed kinni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juulis lõpeb KEKi ja Pärnu VK kümneaastane leping, mille alusel andis ettevõte legendaarse halli tasuta üürile. Seni tuli klubil tasuda vaid halduskulude eest, kuid sellegi kompenseeris linnavalitsus, andes näiteks eelmisel aastal selleks 230 000 krooni.
Majandusolukorda arvestades oleks äärmiselt ülekohtune KEKi otsust hukka mõista. Arvestades seda, et kümne aasta vältel on firma saali priilt Pärnu VK kasutusse andnud ja seetõttu vähemalt kaks miljonit krooni korstnasse kirjutanud, on tegemist Eesti võrkpalli ühe suurema eratoetajaga.
Kuna Pärnus valmis viis aastat tagasi kesklinna koolide võimla ja mullu sügisel esinduslik spordihall ning viimasel ajal on mitu koolivõimlat värskenduskuuri läbinud, ei pidanud laenukoormuse all ägav linnavalitsus otstarbekaks alates sellest aastast Rabahalli olmekulusid kompenseerida. Otsust toetas fakt, et kuurortlinnas ei pea enam tikutulega vabu saaliaegu otsima.
Pärnu VK juhatuse liikme, Tartu Ülikooli Pärnu kolledži direktori Henn Vallimäe sõnul pole mõtet linnavalitsust siunama hakata.
Venelased imestasid
«Aeg teeb oma töö. Rabahall asub linna ääres pimedas kohas, kuhu oli keeruline saada,» põhjendas Vallimäe. «Uus spordihall ja kesklinna koolide võimla paiknevad palju soodsamates kohtades. Pealegi ei küsi linn noorte- ja esindusvõistkondade treeningute eest sentigi ning üürib mängudeks saali poole hinnaga. Patt oleks sellised võimalused kasutamata jätta.»
KEKi juhataja Enno Viimsalu ei soovinud eile Rabahalliga seonduvat pikemalt kommenteerida, öeldes vaid, et küsimust arutatakse lähiajal linnavalitsuse esindajatega ning uut üürilist pole veel leitud. Vallimäe sõnul on vähetõenäoline, et klubil jätkub pärast halduskulude tasumist raha ka konkurentsivõimelist üüri maksta.
Sel kuul meie seast lahkunud arhitekti Andres Ringo projekteeritud ja 1987. aastal avatud Rabahalliga seovad spordisõpru aga helged mälestused. Paljud on käinud kaasa elamas tulistele võrkpallilahingutele, seal on palli korvi surunud näiteks Kristjan Kangur. Hubases kohvikus hoolitses maitsva ninaesise eest kokk Ljuda. Ja kui need seinad rääkida oskaksid...
Pole paremat inimest vanu aegu meenutama kui algusest peale Rabahalliga seotud olnud, suure osa oma elust seal veetnud ja eri ameteid pidanud Andrei Ojamets.
«Avamisel Pärnu KEKiga mänginud Peterburi Avtomobilisti tegelased arvasid, et halli on ehitanud soomlased. Tegemist oli ühe parema spordisaaliga Eestis,» meenutas Ojamets. «KEK hoolis väga spordist ja ehitas halli võrkpalli jaoks. Müts maha ettevõtte juhtkonna ees.»
Paljunäinud Ojamets on veendunud, et rohkem kui kaks kümnendit püsinud Rabahalli põrand on siiani sportimiseks üks paremaid Eestis. Esimest korda lihvis ja lakkis kolm aastat kuivatatud prusse endine aerutaja Ülo Berting, kes pani põranda ka Soome parlamendihoonele ja restaureeris Kremlis haruldast mosaiikparketti.
Rekord 1100 pealtvaatajat
Kõige keerulisemad ajad olid Rabahallil kohe pärast Eesti taasiseseisvumist, kui võrkpallurid üüriraha puudusel aastateks 1992–94 kutsekeskkooli võimlasse kolisid. Vabaks jäänud pinnale leidsid tee eri eluvaldkondade esindajad – näiteks esines seal 90ndatel diskosaalides rahvast hullutanud Saksamaa popansambel Culture Beat (te kindlasti mäletate nende megahitti «Mr. Vain»).
«Rabahalli naastes tahtis üks kristlik ühing üritust korraldada. Raha ma nende käest ei küsinud, kuid tasuks lubasid nad saalipõranda puhtaks küürida. Alles pärast viiendat pesu tuli valge värv välja,» rääkis Ojamets.
Koristamistöö pole võõras ka Rabahallist viieminutilise kiirkõnni kaugusel elavale Ojametsale, kes on hoone füürerina ka tualetipõrandaid läikima löönud.
«Ühel hommikul astus naiste koondisega Pärnus laagris olnud treener Raivo Jeenas Rabahalli ja pidi mind põrandaid pesemas nähes imestusest pikali kukkuma. Mina olin samal ajal rahvusmeeskonna abitreener. Selgitasin siis Jeenasele, et erinevad ametid nõuavad erinevaid ülesandeid,» sõnas Ojamets.
Rabahalli tipp-päevaks võib pidada 2003. aasta 13. veebruari, kui eurosarjas võidult võidule marssinud kohalik meeskond kohtus Top Teams Cupi veerandfinaali avakohtumises Hollandi tippklubi Apeldoorni Piet Zoomersiga. Napilt 3:0 võidust ilma jäänud Pärnu pani oma paremuse maksma viiendas geimis.
«Inimesed keerasid ukse peal ringi, sest saalis vaba ruumi polnud. Umbes 1100 fänni pressisime sisse. Midagi sarnast polnud ma varem näinud,» vuristas Ojamets.
Ojamets: uued spordihallid meenutavad kasvuhooneid
«Muutsime Rabahalli sportlastele mugavaks. Uues spordihallis on palju segavaid tegureid, nagu aknast sisse tungiv päike. Spordihallis tahetakse korraldada rahvusvahelisi võistlusi, kuid tundub, et arhitektid pole nõuetega kursis. Uued spordihooned meenutavad kasvuhooneid,» pahandas Pärnu VK meeskonna peatreener Andrei Ojamets.
Kuigi kuurortlinnas on uue jume saanud mitu spordisaali-võimlat, sobivad Ojametsa sõnul profiklubile ainult uus spordihall ja Rabahall.
«Ülejäänud on kitsad või madalad,» selgitas kogenud treener. «Rabahall võiks vabalt veel sporti teenida. Tegemist on ideaalse kohaga, kus ei tule keegi tulesid kustutama. Näiteks täna (eile – toim) hommikul treenisime pool tundi kavandatust kauem.»
Ojamets sirvis hiljuti Rabahalli tabloole asetatud võistkondade silte ja selle põhjal on seal higi valanud 25 riigi sportlased. Tegelik arv on kindlasti suurem, sest klubidesse kuuluvaid leegionäre pole keegi üles märkinud. (PM)