Endine mängur Saage: vahel käin ikka kasiinos

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristo Saage (kollases).
Kristo Saage (kollases). Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Purjuspäi auto juhtimise eest noortekondisest kõrvaldamine, kasiinos tekkinud võlad, suupruukimise eest klubist eemaldamine, aastane paus juhutöid tehes… Selline minevik on korvpalli Eesti meistriliiga ühel tänavusel eredamal staaril Kristo Saagel.



Saage praeguse koduklubi Rakvere Tarva peatreenerit Andres Sõpra minevikutaak ei huvita. Ta on veendunud, et Saagel on käsil karjääri parim hooaeg ning mänguväliseltki polevat 25-aastase mehega vähimatki muret.



«Ta on täiesti normaalne noor inimene, kes mõnikord soovib ka pidutseda, ent treeninguid ja mänge pole ta kunagi ohtu seadnud. Usun, et ta on palju kõvem mees kui enamik Eesti koondise kandidaatideks arvatud tagamängijaist,» sõnab Sõber talle omase emotsionaalsusega.



Sõbral võib olla õigus – vaatamata noorusele mängib Saage koduses meistriliigas juba kümnendat hooaega ning vanameistritega vürtsitatud Tarva meeskonnas on ta tõusnud üheks häälekamaks meheks, kes enda tegemiste kõrvalt saab ka kaaslasi ergutada. 



Kristo Saage, jõudsid meistriliigasse 16-aastasena. See näitab, et sind võib nimetada pooleldi imelapseks. Juba oma teisel hooajal tõusid põhimeheks ning viskasid 14 punkti mängust.


Tegelikult oli see juhuste kokkusattumus. Minu noorteklassi treener Aivo Erkmaa tuli Väike-Maarjast Vinni ning mõned noored mängijad koos temaga. Kui poole hooaja pealt kukkusid Rakvere meistriliiga satsist mõned mehed ära, pääsesin pingile. Järgmisel aastal polnud enam kedagi platsile panna, siis sain juba palju mängida. Alguses oli muidugi lihtne, mind ei võetud tõsiselt ning jäeti pidevalt vabaks.



Kas toona unistasid, et oled mõne aasta pärast mõnes tippmeeskonnas?


Ma ei mõtle kunagi liiga palju ette, et mis nüüd tuleb… pole lihtsalt selline unistaja mees. Sportlikud eesmärgid on mõistagi olemas, läksin ju juba 18-aastaselt Maarten van Genti õhutusel Hollandisse, kuid sellest käigust ei tulnud midagi välja.



Juba toona oli sul tugev pullimehe kuulsus. 2003. aastal jäid kaks korda vahele, juhtides autot purjuspäi ja juhiloata. Korraks visati sind isegi noortekoondisest välja, ent hiljem lubati tagasi.


Toona ma oma tegude üle ei mõelnud. Kõik mis pähe tuli ja ette sai võetud, tehti ka ära. Võib tunduda, et neid jamasid oli liiga palju, aga tegelikult see päris nii polnud. Ühtesid ja samu asju räägiti ajakirjanduses korduvalt ning lõpuks jäi mulje, et olen iga päev täis ja mängin palli ka täis peaga.



Oled siis täis peaga mänginud?


Ei ole… või tegelikult ükskord, kunagi ammu valdadevahelisel turniiril. Midagi head sellest ei tulnud.



Kas sõbrad meelitasid sind halvale teele?


Kes seal ikka meelitab. Ise võtsin otsuseid vastu.



Pärast edutut Hollandis käiku polnud sul enam Rakvere meeskonda tagasiteed ning lõpuks maandusid Ehitustööriistas, kus su mänguminutid kukkusid järsult. Kas kahetsed seda sammu?


Mul polnud kuhugi mujale minna. Ivar Valdmaa ostis Rakverest mu lepingu välja ning van Gent pani Ehitustööriista mängima.



Tegelikult polnud seal midagi hullu, sain iga mäng natukene proovida. Ise pidid olema mees, aga ilmselt polnud ma seda rohkemate minutite jaoks. Minu positsioonile võeti kaks välismaalast ning loomulikult mängitati neid rohkem. Järgmisel hooajal vajusin juba täiesti pingile – tegin pool aastat trenni, ent võimalust ei saanud.



Sind anti rendile Tartu Faustosse, ent sealgi jäi su karjäär lühikeseks.


Kaotasime Kalev/Cramole 30 punktiga ning pärast seda kohtumist tuli klubi mänedžer riietusruumi ja hakkas karjuma, et p****e, mis mäng see selline oli.



Ma siis ütlesin vastu, et sinul pole siin midagi kobiseda – kui keegi midagi ütleb, on see treener või klubi omanik. Sellest tekkis tüli. Kui järgmisesse trenni läksin, öeldi, et olen nädalaks meeskonnast eemaldatud. Ootasin selle aja ära, läksin treeneriga rääkima, ent mulle öeldi, et võid minna endale uut klubi otsima.



Lõpetasid hooaja Rakveres ning naasid seejärel Kalev/Cramosse. Mängisid paar kohtumist ja lahkusid sootuks. Avalikkusele sai teatavaks, et oled kasiinodes mängides sattunud suurtesse võlgadesse.


Otseselt mind klubist välja ei visatud, aga tundsin ise, et tuleb aeg maha võtta ja asjade üle järele mõelda. Mõistsin, et olen liiale läinud ning nii ei saa edasi minna. Tegin välismaal lihtsalt juhutöid. Omal käel sinna minnes pole võimalik midagi erilist leida. Selle ajaga mõistsin, et raha teenimine pole kerge ning õigem oleks korvpalli edasi mängida.



Kas vahepealse aastaga olid teinud oma elus kannapöörde?


Päris kannapöördeks ma seda ei nimetaks. Tähtis oli oma tegemisi korrastada ning asjadega taas järjele saada. Tundub, et mõneti see õnnestus – kõik pole päris ideaalne, kuid ma ei kurda.



Kunagi ei tea, kas eemalolek on hea või halb. Palli ma sel ajal ei mänginud, vaid kord nädalas käisin Inglismaal mingite suvaliste meestega koos veidi patsutamas. Õnneks ei jõudnud sportlik vorm päris kaduda, omal ajal piitsutas Erkmaa meid kõvasti.



Kasiinosse oled veel kunagi sattunud?


Mõnikord olen ikka käinud, kuid sellisest hullust mängimisest nagu vanasti, olen loobunud. Ma pole kasiino automaatidega mängija, vaid istun kaardi­lauas. Tallinnas elades oli see kõik käeulatuses, siin Rakveres need kohad enam nii väga ei tõmba.



Mis siis kasiinosse minnes inimese peas toimub? Olen kuulnud, et ajataju pidavat kaduma

.



Seal ei taju tõesti enam midagi – ümbrus on ju pime. Samas ma ei mäleta, et oleksin kasiinos istumise pärast massiliselt treeninguid vahele jätnud. Probleemid algavad ikka sellest, et kasiinos mängimine on väga kulukas.



Oled oma võlad tasunud?


Päris kõike pole veel suutnud.



Oled end kahe hooajaga taas üles töötanud. Kas tunned, et Rakvere-sugune väikeklubi jääb sinu jaoks kitsaks?


Ühe hea hooaja pealt ei saa seda öelda. Noorena tegin ka hea hooaja ja siis olin mitu aastat augus. Kui aga välismaalt tuleb hea pakkumine, tahaks proovida, ma ei karda. Paar nädalat tagasi võtsin endale agendi ja saatsin talle mõned videod – nende põhjal ei tohiks välismaale saamisega probleeme tekkida.



Hiljuti avaldati Eesti koondise kandidaatide nimekiri, ent sind sealt ei leia. Kas peatreener Tiit Soku selline otsus kriibib hinge?


Treener otsustab, keda või mida ta tahab ning seepärast ei kriibi mul midagi. Võib-olla ma ei sobigi koondisse – Rakveres viskan kümnendal sekundil peale, aga koondises tuleb ehk 24 sekundit põrgatada… Samas usun, et suudan kõigega kohaneda ja teen täpselt seda, mida treener käsib. Ma tõesti ei tea, miks mind koondisse ei kutsuta – äkki Sokk kardab, et olen ikka pidevalt juua täis.



Usun, et nii kehv ma ikka pole, et kas või kümmet minutit välja ei veaks.



Seega sa ikkagi loodad, et sind kutsutakse koondisse?


Ma ei looda midagi…või tegelikult muidugi loodan, aga tundub, et Sokul on asjast oma ettekujutus. Minu arust peaks koondises olema need, kes parasjagu parimad, neile tuleb anda võimalus. Samas pole ma mees, kes saaks hinnata, kas väärin seda, kuid usun, et mind võiks koondises proovida.



Tunned sa, et tahaksid veel aastaid kõrgel tasemel korvpalli mängida?


Mida ma muud ikka teen. Pea poolest pole ma kõige teravam pliiats ja kooliharidustki napib. Samas allapoole vaadates ei näe ma eriti kedagi peale tulemas ning vähemalt Eestis võiks veel kümme aastat mängida.



Kas noorusaastatele tagasi vaadates tunned, et teisiti tegutsedes võinuksid olla hoopis kõvemas klubis – näiteks kusagil Euroopas.


Nii ei saa ju võtta. Võid olla väga hea korvpallur, aga ikkagi kuhugi ripakile jääda. Palju on kinni õnnes ja selles, kas satud kokku mõne tipptasemel treeneriga, kellele sa väga meeldid ning kellega koos klubist klubisse liikuda. Treener on nagu orkestrijuht – tema määrab, kes ja kuidas mängib.



Kuid sa oled ju seni oma annet niisama raisanud!


Tagantjärele oleme kõik targad. Ega ma nii särav talent ka polnud. Tavaline lühike jupp, kes ei suuda mängu ajal palli ülevalt alla lajatada. Olen kahe jalaga maa peal ega hakka endale illusioone looma. Mäletan, kui Viljar Veski arvas, et on kõva korvpallur, aga nüüd istub ikkagi Kalevi pingil. Lihtsalt unistamine ei vii kuhugi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles