Šotimaa meistriliiga kolmanda klubi Motherwelli eest kiirelt neli väravat kirja saanud ning viimase aasta jooksul ka Eesti koondise tihedas ründajate konkurentsis põhitegijate sekka murdnud Henri Anier tunnetab uutmoodi enesekindlust, kuid ei tea veel, kas saab uuel aastal Motherwellis jätkata või kutsutakse tagasi Norrasse Stavangeri Vikingisse, kellele tema mängijaõigused kuuluvad. Pikemas plaanis loodab ta aga kunagi koondise eest väljakule joosta koos noorema venna Hannesega.
Henri Anier, kas hetkel mängid oma senise karjääri parimat jalgpalli?
Võib öelda küll nii, et kui mõtlen senisele karjäärile tagasi, siis praegu olen leidnud selle koha, kus mul on hea läbisaamine nii treeneriga kui ka teiste mängijatega. See klubi mulle sobib. Aga eks muidugi on võimalik veel edasi minna.
Motherwelli peatreener Stuart McCall jahtis sind vist päris pikalt?
Eks tal oli minust mingi ettekujutus, kui sinna testima läksin. Meeskond on väga sõbralik ja toetav, võib-olla midagi aitas ka see, et Henrik (Ojamaa – toim) oli seal eestlasena ees. Aga usun, et ma ise olen ka nii avatud inimene, et probleeme pole. Motherwell ei ole kuigi suur klubi, kõik hoiavad väga ühte ja läbisaamine on väga hea. Naudin seda aega.
Sul õnnestus hakata kohe klubi eest ka väravaid lööma – seega oled ka väljakul kiirelt oma rolli leidnud?
Peatreener Stuart McCalli nägemus mängust sobib mulle väga. Ta on mind praegu John Suttoniga paari pannud, treenime koos ja ka mängudes töötame väga palju koos. Olen ka Johnilt kuulnud, et talle meeldib minuga koos mängida. Arvan, et meie kokkumäng areneb iga päevaga.
Tulid Šotimaa liigasse Norrast, kuidas sa neid kahte liigat omavahel võrdleksid?
Ei olegi väga lihtne öelda, aga Šotimaa liiga meeldib mulle rohkem kui Norra oma. Juba treeneri nägemus mängida kahe ründajaga sobib mulle rohkem, ma sobin sinna süsteemi paremini. See võimaldab teha koos teise ründajaga kõrget pressingut. Kui toetame üksteist, tulevad minu omadused paremini välja. Ka tempo on Šotimaa liigas kiirem, mis mulle sobib – pall käib väga kiirelt ühest väljaku otsast teise. Füüsilised on nad mõlemad, mis jällegi mulle sobib.
Kogu su jutust on tunda, et tahaksid Motherwellis jätkata, kuid see otsus pole sinu enda teha?
Otseselt pole jah minu teha, eks lähikuudel selgub, mis saab. Olen klubist veidi tagasisidet kuulnud, nad on väga huvitatud, et ma sinna jääksin. Siis oleneb kõik juba sellest, mida Viking otsustab.
Vikingiga oled ka rääkinud?
Ühe korra rääkisin peatreeneriga, ta ütles, et kui neil novembris hooaeg lõpeb, siis räägime pikemalt. Ta on mu olukorraga kursis ja väga rahul, et väravaid löön. Ütles muidugi, et seda sa oleksid pidanud meie eest tegema (muigab). Samas ega ta mulle Vikingis ise ka just palju võimalusi ei andnud... aga noh, see oli nii poolnaljaga öeldud. Hetkel lõpeb mu laenuleping igatahes jaanuaris.
Tundub, et sa sulandud üldse igal pool kergelt – Motherwellis, Fredrikstadis, koondises…
Vikingis sulandusin ka hästi, lihtsalt tuli treenerivahetus. Olen avatud inimene, leian sõpru igal pool. Eks omad probleemid on siin ja seal ikka, aga pean ju kuidagi sulanduma, endal ise elu positiivseks tegema.
Su tõus noortekoondisest A-koondisesse tuli sinu jaoks kergelt?
Ei ütleks, et üleliia kergelt, olen ju veel noor mängija ja pean kõvasti tööd tegema. Aga tunnen, et nüüd olen Eesti koondises sees. Just see, et igapäevaselt saan klubis mänguaega, annab enesekindlust kõvasti juurde.
Sa oled ise vaid 22-aastane, kuid sinust veel nooremaid häid ründajaid on peale tulemas – su enda vend Hannes, Inglismaa esiliigasse pääsenud Bogdan Vaštšuk, Itaalias palliv Frank Liivak. Mis pilguga seda vaatad?
Nad on tublid poisid. Ega lihtne pole noorena välismaal olla, ütlen oma kogemusest. Mulle on ka välismaal seda öeldud, et Eesti mängijad – näiteks enne mind Fredrikstadis olnud Raio (Piiroja – toim) – on kõvad tööloomad. Me võitleme alati lõpuni, see meeldib neile väga.
Võib siis öelda, et Eesti mängijatel on välismaal väike kvaliteedimärk juba küljes?
Jah, see mentaliteet, mis meiega kaasas käib, on välismaa treeneritele väga meeldinud.
Sa ise läksid samuti väga noorena Itaaliasse Sampdoriasse. See oli väärt õppimise aeg?
Jah, polnud üldse lihtne 17-aastasena lahkuda, pere jäi ju siia. Läksin üksi täiesti teise kultuuri. Aga jalgpalli mõttes oli tegu äärmiselt kõva kogemusega – kui saad ikka Antonio Cassano ja Giampaolo Pazzini kõrval põhimeeskonnaga trenni teha... Nägin, kuidas inimesed elasidki jalgpalli järgi, Genoa on täielik jalgpallilinn. See andis mingit karskust juurde – iseseisev elu ja kogu see jalgpallikultuur.
Provotseerin natuke: kumb on parem ründaja, Henri Anier või Hannes Anier?
(Muigab.) Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis sarnasusi on meil ka palju, aga päris suur osa asju erinevad. Minu silmis on Hannes väga hea jalgpallur, tal on vigastustega natuke kehvasti läinud. Kui ta on heas vormis... keeruline küsimus. Ma arvan, et Hannes võib minust paremgi olla.
Aga üritad teha kõik, et tõestada vastupidist?
Ei, kas just... mul on venna üle väga hea meel. Teeme koos trenni ja pigem aitan teda, et temast saaks isegi parem jalgpallur kui mina.
Kui palju igapäevaselt suhtlete ja jalgpallijuttu räägite?
Nii suhtlemegi – igapäevaselt. Ikka iga päev räägime jalgpallist, see on ju meie töö. Tema annab mulle nõu, mina talle.
Olete Florasse kuuludes ka koos mänginud, kuidas seda aega meenutad?
Jah, Floras mängisime, lõime väravaid. Noortekoondises tegime ka koos kaks mängu, Tartus alustasime Horvaatia vastu. Oli vägev tunne küll.
On sinu suur unistus, et ühel päeval oleks ka A-koondise ründeliin Anier-Anier?
Kas just unistus, nii päris mõelda ei saa, aga ma usun, et see oleks vägev tunne – oma vennaga koos oma riiki esindada. Kui ühel päeval see juhtuma peaks, oleks kirjeldamatu tunne.
Sul näikse olevat seni ründepartneritega õnne olnud – vend, sõber Henrik Ojamaa, nüüd Šotimaal John Sutton?
Kas just õnne, sest igas klubis pead leidma partneri, kellega hakkab hästi minema. Aga jah, vennaga oli mõnus, nüüd on samamoodi hea sõbra Henrikuga. Klappima peab kõigiga.
Oli või on sul ka klubi poolest mõni suur unistus, kuhu tahaksid kindlasti jõuda?
Konkreetset soovi, et tahaks sinna klubisse, pole. Tahaks tippliigadesse, pole vahet, kuhu – Inglismaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, ka Prantsusmaa on tugev. Kui ühel päeval sinna saaks, oleks eesmärk saavutatud. Konkreetset lemmikklubi mul pole, on erinevaid lemmikuid, kelle mäng meeldib. Praegu võtan päeva korraga, hetkel tunnen end Šotimaal hästi. Aga sealt saab teha sammu näiteks Inglismaale, ka Kesk-Euroopa jalgpall meeldiks mulle väga – Belgia, Holland.
Oli sul lapsena jalgpallis iidoleid, eeskujusid?
Iidoleid ehk mitte, aga väga väiksena fännasin Gabriel Batistutat, isegi tema särk oli olemas. Siis tulid Alessandro del Piero, Brasiilia Ronaldo. Hiljem aga Ronaldinho, tema nägemust jalgpallist hindan väga – puudet ja kõike seda, mida ta palliga teha suudab.