Kui Eesti jalgpallimeistrivõistlustel ollakse harjunud, et kohtumiste ajal haigutab tribüünidel tühjus või staadionidel polegi eriti istekohti, siis välismaal mängivad mehed kogevad teistsuguseid tingimusi.
Kes Eesti pallimängijatest naudib suurimat publiku toetust?
15. aprill 2010, 09:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavuseks hooajaks suure lombi taha New Yorki kolinud Joel Lindpere on koduklubi Red Bullsi esimestes mängudes uuel Red Bull Arenal nautinud ligi 25 000 inimese toetust.
«Staadionil käib ikka kõva möll, kui 25 000 fänni korraga kisavad, siis ei kuule enam kaasmängijaidki,» meenutas Lindpere esimesi kohtumisi uuel areenil. «Sellises atmosfääris on väga mõnus mängida.»
Ühtlasi naudib Lindpere pidevalt mänguaega teenivatest eestlastest suurimat publiku toetust.
Parematel päevadel võivad samasuguste arvudeni küündida ka Vjatšeslav Zahovaiko ja UD Leiria ning Sergei Zenjovi tööandja Lvivi Karpatõ. Kui Leiria ja Benfica kohtumist jälgis 22 000 inimest, siis enamasti vaatab nende kodumänge vaid paar tuhat inimest. Karpatõ toob samal ajal staadionile püsivalt paarkümmend tuhat inimest.
Samas võiksid Lindperele silmad ette teha Inglismaa esiliigas leiba teenivad Mihkel Aksalu ja Henrik Ojamaa, kelle koduklubide Sheffield Unitedi ja Derby County kodumänge jälgib keskmiselt 25 000 ja 30 000 pealtvaatajat. Siiski pole kumbki võistkondade põhikoosseisu veel mahtunud.
Täis tribüünide ees saavad oma oskusi koondislastest näidata Hollandis AZ Alkmaaris palliv Ragnar Klavan ja ADO Den Haagis mängiv Andres Oper.
AZ kodumänge külastab tavaliselt peaaegu täismaja ehk umbes 16 500 inimest, Oper rihib samal ajal väravat keskmiselt 12 000 silmapaari ees.
Samasuguste näitajate üle võib rõõmustada ka Eesti koondise puuriluku Sergei Pareiko tööandja Tomski Tom, kelle mängudel on sel aastal olnud peaaegu täismaja ehk 14 000 fänni.
«Tänavu oleme koduväljakul mänginud tippklubidega, oleme ka tabelis heal positsioonil ja seega on tribüünid täis olnud,» selgitas Pareiko. «Kui staadionil on palju inimesi ja kõva lärm, siis tuleb ka õige fiiling ning on hea mängida.»
Jalgpall on publiku seas kõrges hinnas ka Põhjamaades, kus suurimat toetust saavad tunda Norras mängivad koondislased. Mahukaim staadion on Artur Kotenko leivaisal Stavangeri Vikingil, kelle kodumänge on tänavu jälginud 12 500 inimest.
Teistest koondislastest hoopis erinevates tingimustes on harjunud mängima aga Sander Puri. «Meil on vana staadion, mis mahutab 13 000 inimest, kuid viimasel mängul võis olla isegi 14 000 inimest,» selgitas Puri. «Vahel jäetakse otsatribüünidele mõned vabad kohad, et fänne eraldada, kuid tavaliselt pannakse ka need hiljem kodumeeskonna toetajaid täis.»
Sellest, et Kreekas mängida on hoopis teine tera kui kusagil mujal Euroopas, annavad aimu ka Puri kirjeldused kuumadest kohalikest fännidest. «Vahest tuleb enne mängupaika jõudmist märulipolitsei bussi ette, et turvaliselt kohale jõuda.
Meeskonnakaaslased on rääkinud, et korra Salonikisse jõudes visati meeskonna bussi aken sisse. Ükskord olid kohtumisel Panathinaikosega fännid hakanud üle väljaku omavahel vibutaoliste asjadega sõdima,» meenutas Puri põnevamaid hetki minevikust.
Omapärases situatsioonis on Aserbaidžaanis Bakuu Neftšis mängivad Dmitri Kruglov, Taavi Rähn ja Vladimir Voskoboinikov. Kui aserite legendaarse klubi kodustaadion mahutab peaaegu 30 000 inimest, siis keskmiselt jälgib kohtumisi vaid 2000 pealtvaatajat.
«Need 2000, kes tavaliselt staadionil on, lärmavad ja taovad trumme, kuid nii suurel staadionil see täismaja tunnet ei tekita,» täpsustas Rähn.
Siiski on ka mänge, mis Aserbaidžaani pealinnas rohkem pealtvaatajaid kokku toovad. «Kõige rohkem publikut on staadionil siis, kui mängime Hazar Lankaraniga (Tihhon Šišovi koduklubi – toim), see on kohalik derby,» täpsustas Rähn.
Ameerika jalgpall püüab pilke
Kui jalgpallurid välja arvata, tunneb teiste pallimängude esindajatest suurimat koduseinte toetust USAs Southern Methodisti Ülikoolis Ameerika jalgpalli mängiv Margus Hunt.
SMU kodumänge käib parimal juhul vaatamas üle 30 000 inimese, kuid keskmine näitaja jääb 20 000 pealtvaataja juurde.
Samal ajal saavad korralikku toetust tunda ka välisklubides mängivad Eesti korvpallikoondise liikmed Kristjan Kangur ja Siim-Sander Vene, kelle leivaisade mänge jälgib tihtipeale täismaja.
Euroliiga ning põnevamate koduliiga mängude puhul koguneb Kanguri tööandja Villeurbanne’i Asveli kodusaali 5800 ning Vene koduklubi Kaunase Žalgirise areenile 5000 inimest.
«Meil on sellised heas mõttes hullud fännid ja selliste ees on väga kõva mängida,» iseloomustas Vene.
Samasugune koduseinte toetus on parematel päevadel saanud osaks Kalev/Cramo korvpalluritele.
Välisklubides tipptasemel mängivate Eesti käsipallurite ja võrkpallurite kodusaalid mahutavad enamasti paar tuhat pealtvaatajat.
Võrkpalli Meistrite liigas nelja parema hulka jõudnud Oliver Venno koduklubi ACH Bledi kodumänge eurosarjas jälgib tavaliselt 4000 silmapaari.
Umbes 1500 inimese toetust saavad nautida nii Hispaanias Toledos mängiv Marius Lepp kui ka Šveitsis Schaffhauseni Kadettenis vastastele palle võrku loopiv Mait Patrail. (PM)