Neeme Korv: kaotus ja võit
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
6. august 2008, 19:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga edukat sportlast kannustab võidutahe. Ükskõik, kas ta mõtleb sellele enne stardipauku või avavilet, või ei, ikkagi ihaldab ta võitu. Olgu siis konkurentide, teatud tulemuse või iseenda alistamist.
Olen Kristjan Kaisi, end koos Rivo Vesikuga rannavolles maailma koorekihti murdnud võrkpallurit alati pidanud üheks paremaks sporti mõtestavaks sportlaseks. Mehe tausta arvestades - miks mitte? Kolm aastat tagasi kaitses ta Tartu Ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga võistluseelsest ärevusest võrk- ja korvpallis.
Ilmselt just seepärast üllatas, et mitte öelda ärritas mind paari päeva eest Eesti Võrkpalli Liidu kodulehel ilmunud kirjutis, kus Kais arvustas üsna avameelselt äsjaste U19 maailmameistrite Kristo Kollo – Oliver Venno olevikku ja tulevikku. Muu hulgas räägib Kais eraldi Vennost, kel soovitab keskenduda rannavollele: «Saalikoondisega ei jõua Eesti kunagi olümpiale, rannas on see võimalus olemas.»
Raudse loogika kohaselt pole Kaisi sõnades midagi valet. Tõenäosus rahvuskoondise olümpialepääsuks on imeväike, andekas noor mees tuleks hoida talle kõige paremini sobivas nišis… Siiski edastab Kais seda öeldes ja võrkpalliliit seda vahendades sõnumi, et me oleme ette kaotanud. Mida võrkpallisõbral on eriti valus lugeda teadmises, et Eesti koondis on tugevam kui eales varem ja jõudnud äsja EM-finaalturniirile.
Ma ei kujuta ette, et asuksin Kaisile olümpial kaasa elama mõttega, et nad ju nagunii ei võida medalit. See võimalus on olemas, mis sellest, et imeväike.