Tuhapilve tõttu kavandatust kauemaks Türki jäänud jalgrattur Rein Taaramäe (Cofidis) jõudis lõpuks Belgiasse, kus ta pühapäeval stardib koos Kalle Kriidiga ühepäevasõidul Liege-Bastogne-Liege.
Taaramäe pärast pikka reisi Türgist Belgiasse: olin laip
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taaramäe kirjutab oma blogis: «Pidime Türgist lahkuma esmaspäeva hommikul ja lendama otse Brüsselisse. Läksime bussiga lennujaama 170 km ja passisime seal mitu tundi ja lõpuks saadeti meid sama tähtsalt hotelli tagasi. Järgmisel hommikul lasin oma jalgratta sõidukorda seada ja hakkasin juba trenniriideid selga ajama, kui helistas härra Van Londerselle, kes ütles, et pakkige kiiresti kohvrid, et 15 minuti pärast läheme lennujaama.
Lendasime Lyoni, sealt taksodega rongijaama, edasi rongiga Pariisi, sealt taksoga hotelli (alustasime reisi kell 10 hommikul ja lõpetasime 23.30), kuid see polnud veel päris kõik. Järgmisel hommikul oli vaja veel 4 tundi autos kükitada, et Pariisist Liege’i sõita. Sellised reisid on rohkem väsitavamad kui rasked treeningud. Kolmapäeva õhtul olin laip. Kõige hullem oli pärast trenni massaažis. Esiteks oli tagumik istumisest valus ja massaaži järel olin poolsurnud.
Midagi on kehaga juhtunud. Vasak jalg on paremast niivõrd erinev ja istun kõveralt sadulas. Kiiremini sõites hakab keha liialt tantsima ja vasaku jala põlv puudutab vändates ratta raami (selliseid asju pole varem juhtunud). Ilmselt olen vaagnast natukene kõveraks nihkunud. Oma osa annab ka see, et vasak jalg on mul märkimisväärselt pikem. Loodan, et väänaja on hea ja likvideerib probleemid. Võidusõiduks hea ettevalmistus puudub ja seda esikohta sel aastal veel ei jahi. Pigem olen siin, et kohtuda raja karmimate tõusudega ja talletada mällu tähtsaid kurve, tõuse, finišit jne. Kuid pauk võib ka luuavarrest lahti minna ja seega ma ei välista head sõitu.»