Pekingi OMi kajastamisel ei tohi langeda propaganda õnge
Juhtkiri: poliitiline sport
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pekingis peetavaid 29. suveolümpiamänge kipuvad varjutama poliitilised toonid, mis sest, et kõik asjassepuutuvad ametnikud kinnitavad, nagu ei oleks spordil poliitikaga mingit seost.
Ent näiteks võib mõjuka USA välissuhete nõukogu kodulehelt leida pika slaidiprogrammi, mille järgi olid olümpiamängud poliitikaga seotud juba sisuliselt algusest peale. Ning Pekingi olümpiamängud joonistuvad sellel skaalal välja kui ühed kõige eredamad, kus poliitika on varjutanud spordi. Pekingi samaväärilisteks «eelkäijateks» ses mõttes on veel Berliini olümpiamängud 1936. aastal ja Moskva olümpiamängud 1980. aastal.
Pekingi olümpiamängud on varjundi võrra tumedamad selle kandi pealt, et kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) andis Saksamaale olümpiamängude korraldamise enne Adolf Hitleri võimuletulekut 1933. aastal ja Nõukogude Liidule enne viimase sissetungi Afganistani 1979. aastal, siis praegu andis ROK Hiinale õiguse olümpiamänge korraldada täie teadmisega, mis punases Hiinas toimub. Või õigemini lootusega, et olümpiamängude korraldamise õigus aitab kaasa Hiina demokratiseerumisele.
Ei aidanud. Tõsi, samasugune näide on tuua 1988. aastast, mil olümpiamängud Soulis aitasid lõpetada Lõuna-Korea autokraatiat ja aitasid kaasa maa demokratiseerumisele. Ent Pekingi puhul innustab olümpiamängude korraldamise õigus ilmselt veelgi Hiina kasvavaid ambitsioone maailmapoliitikas. Kahtlemata jälgib 2014. aastal Sotšis taliolümpiamänge korraldav Venemaa ülima tähelepanuga, kuidas kulgevad suveolümpiamängud Pekingis.
Sääraste olümpiamängude kajastamine paneb keerulisse olukorda ka ajakirjanikud. Eesti puhul on eriline roll rahvusringhäälingu ajakirjanikel, kelle vahendusel saame loodetavasti kaasa elada ka mõne medali võitmisele. Ent, lugupeetud ETV ajakirjanikud, kajastage neid olümpiamänge nii, et pärast ei oleks piinlik.
Kus iganes ei käiks kaamera, seda on puna-Hiina varmas ära kasutama oma propagandistlikel eesmärkidel. Kui kõnelete mastaapsusest, Hiina rahva töökatest kätest jne, meenutage ka Tiibeti munki, uiguurlasi, Falun Gongi vangis istuvaid liikmeid ja lihtsalt neid sadu miljoneid vaeseid hiinlasi, kelleni maa jõukus pole veel jõudnud. Meie kogemus Nõukogude Liidust peaks olema heaks eelduseks, et Eesti ajakirjanikud suudavad propagandat ära tunda.
Lõpuks: loomulikult loodame me Eesti sportlaste heale esinemisele. Olümpiamängud ongi ju sportlaste pidu, kuid oleks ülim naiivsus arvata, nagu ei tahaks sellel peol osaleda mõned teised, kel sinna suurt asja pole. Citius, altius, fortius!