Kange kael tõi Eestile jalgpallitalendi

Madis Kalvet
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Frank Liivak (vasakul) noorte Meistrite liiga kohtumises Londoni Arsenali vastu.
Frank Liivak (vasakul) noorte Meistrite liiga kohtumises Londoni Arsenali vastu. Foto: Erakogu

«Väiksena mängisin tihti korvpalli, kuid korv oli kõrgel ja kael jäi kangeks. Toona oli jalaga tunduvalt lihtsam palli lüüa,» põhjendab endise Eesti korvpallikoondislase Jaanus Liivaku poeg Frank Liivak humoorikalt, miks temast sai ikkagi jalgpallur.

Praegu on 17-aastane Liivak Eesti jalgpalli üks lootustandvamaid mängijaid – suvel lõi ta kolmeks aastaks käed Itaalia suurklubi Napoliga, sealse noortetiimiga osaleb ta noorte Meistrite liigas, lähiaastatel tahab juba murda täismeeste sekka. «Järgneva kahe aasta jooksul loodaksin Eesti A-koondises või Napoli põhimeeskonnas debüüdi teha,» sõnas Liivak, kellele meeldib eelkõige tegutseda ääreründaja positsioonil.

Rohkem füüsise arendamist

Tehtud valikuga – siirduda Hollandist (Almere Cityst) Itaaliasse – on noormees ülimalt rahul. «Tase on Itaalias väga kõva. Meistrite liiga noorteturniiril saab mängida omavanuste maailma absoluutsete tippudega. Londoni Arsenal (Napoli kaotas võõrsil 1:4, Liivak kuulus Itaalia tiimi algkoosseisu) oligi absoluutne tipptase, seal olid osa juba põhimeeskonnas mänginud pallurid,» täpsustas Liivak, kes on Napoli noortemeeskonna ridades praeguseks korra ka väravavõrku sahistanud.

Hollandis (tulpidemaal treenis Liivak 2004–2005, 2006–2013) jalgpalluriks sirgunud Liivakut on eestimaine publik seni jälgida saanud noortekoondiste ridades. Praegu kuulub 17-aastane noormees U19 esindusse. «Mulle on alati meeldinud Eesti koondisesse tulla – meil on alati olnud super tiimivaim,» kiitis Liivak, kes on hästi teadlik ka oma trumpidest. «Olen pigem selline mängija, kellel on ruumi vaja, tahan vastaseid üks-üks ette võtta. Seetõttu mängin ka Itaalias rohkem ääreründaja koha peal, kuna tipuründajad peavad seal rohkem palli hoidma ja ka tagasi söötma.»

Itaaliasse kolides toimus ka Liivaku elukorralduses suur muutus. Kui Hollandis olid lähedased talle pidevalt toeks, siis nüüd tuleb juba ise hakkama saada. «Kõige raskem ongi perekonnast eemal olemine, vahel tuleb ikka igatsus peale,» avaldas noormees.

«Eks olen tasapisi juba harjunud – minu ees on uus ja võimas kogemus, millest tuleb maksimum võtta. Juba on tekkinud ka igapäevane rutiin,» tunnistas Liivak. «Hommikul pärast ärkamist lähen kõigepealt kooli, mis kestab tavaliselt kaheksast kaheteistkümneni. Seejärel on söögikord ja siis juba kaks kuni kolm tundi trenni. Elamispaika tagasi jõudes on juba õhtu käes.»

Nii ongi noorte jalgpallurite eest kõik ära korraldatud, tuleb olla lihtsalt õigel ajal õiges kohas ja anda endast pidevalt maksimum. «Kool on elupaiga lähedal, trenni tuleb aga sõita 15–20 minutit, autojuhid käivad meil järel ning viivad õigeks ajaks õigesse kohta,» täpsustas ta. «Meie oleme siiski Napoli linnast väljas ja igapäevaselt linnaeluga kokku ei puutu.»

Kui Eesti A-koondise kapten Ragnar Klavan siirdus eelmisel suvel Hollandist Saksamaale ja vahetas AZ Alkmaari särgi FC Augsburgi oma vastu, siis tunnistas Klavan, et uues keskkonnas tuli harjuda tunduvalt pikemate jooksukilomeetritega ja hoopis suurema füüsilise koormusega. Nii avaldas ka Liivak, et Hollandist lahkumise üks põhjus oligi soov teha arengus samm edasi.  «Hollandis ei pöörata füüsisele väga palju tähelepanu. Minu arvates on see aga neile viimasel ajal kätte maksnud. Itaalias arendatakse trennides just palju füüsilist poolt, lisaks pannakse rõhku taktikale, aga see ongi Itaalia eripära,» tutvustas Liivak.

Jalgpallihull Napoli

See pole siiski kõik, mis eestlast Lõuna-Itaalias võlub. Sealne kirg jalgpalli vastu avaldab Liivakule sügavat muljet. Omal ajal aitas jalgpallipisikut linnas külvata ka legendaarne Diego Maradona, kes esindas Lõuna-Itaalia tiimi aastatel 1984–1991.

«Napolis ongi jalgpall nagu usk. Minu jaoks on siiani müstika, kuidas kogu elu keerleb Napolis ainult jalgpalli ümber. Need, kes staadionile ei tule, vaatavad mängu kindlasti telekast. Tegemist on ikkagi suure linnaga ja see on siin ainus klubi – seega poolehoidjaid jagub.»

Tribüünilt on eestlane jälginud ka esindusmeeskonna tegemisi. «Napoli ja Dortmundi (Napoli võitis 2:1) Meistrite liiga mängust sain ma ikka väga suure elamuse. Olen ka Amsterdami Ajaxi põhimeeskonna mänge vaatamas käinud, kuid Napolis on ikka hoopis teine atmosfäär. See, mis möll läks lahti Gonzalo Higuaini värava järel, oli ikka meeletu. Sain sealt kõvasti motivatsiooni juurde ja minu unistuseks on ka kunagi väljakul midagi sellist kogeda.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles