Vahepeal tundus, et meid jälitatakse. Ei. Need polnud terroristid ega ka Tiibeti õiguslased. Need olid hoopis Pekingi turukaupmehed, kes Hiina kaupu maha parseldada püüdsid. Enamjaolt edutult.
Olümpialinna turg – California õunad, Gucci kotid ja Armani kellad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paberi peale kirjutati kindlasti, et viige need kaks tola kuhugi äärelinna hukkamisele,» mõtiskleb Postimehe fotograaf Raigo Pajula pikale veninud teekonnal hotellist pärliturule.
Selleks, et hotellist linna keskel asuvale turule üldse jõuda, kirjutavad olümpiamängude vabatahtlikud hotelli visiitkaardile hiina keeles turu nime. Pisut rohkem kui poole tunni pärast jõuame siiski õnnelikult kohale. Tervelt ja elusalt.
California õun
«Eriline hind just sulle! Milline teie viimane pakkumine siis on? Kirjutage siia! Oodake, sir!»
See oli põhiline lause, mis maailma ühel suurimal turul – Pekingi pärliturul – kõlas. Seda hüüdsid sajad müüjannad. Enamjaolt hõikasid nad seda korraga ja kõvasti. Liigagi kõvasti. Meesmüüjad eelistasid millegipärast vaikides oma tooteid müüa.
Pekingi südalinnas paiknev Hongqiao ehk pärlituru nime kandev müügikoht on neljakorruseline kivimaja. Pealtnäha meenutas see tavalist kaubamaja, mitte vabaõhuturgu. Müügilolev kaup oli aga täiesti tavaline turukaup, kui välja arvata mõningad tooted, mis seal esindatud olid. Kui täpselt olid järele tehtud iPODid. Vaid nimi oli teine – California õun. Ehtne koopia. Pole ka mingi ime – Hiina siiski ju. Ja hindki oli soodne – Eesti rahas natuke rohkem kui 200 krooni.
«Tahate kaameraid? Ei. Aga kaamerakotti – näete siin on taskud? Ei. Mälukaarti? Kõik on olemas!» teatab Calvin Kleini helesinist pluusi kandev hiinlanna. Kui müüjanna näitab hiiglasuurelt kalkulaatorilt lõpuks võltstoodangu hinda, mis Eestis müüdava kahekordselt ületab, otsustame boksist lahkuda.
Seejärel satub meie vaene fotograaf müüjate, nelja hiinlanna, piiramisrõngasse. Õnneks pääseb ta siiski eluga ja isegi kogu raha jääb alles.
Turul siblivate hiinlaste seas kohtame olümpiamängude avatseremoonial osalevaid koorilauljaid. «Ma pole mitte kunagi elus veel nii palju müügipakkumisi saanud,» õhkab tüüpilist Hiina riisikorjaja korvmütsi kandev ameeriklane. Temaga kaasas olev piiga küsib, kust me pärit oleme.
Kuuldes nime Eesti, elavneb ta silmanähtavalt. «Ma olen seal käinud! Eesti on nii ilus!» hüüatab ta. Küsimuse peale, kas talle ka Pekingis meeldib, tuleb kiirelt otsekohene vastus: «Ei! No siin turuhoones meile veel meeldib – siin on konditsioneer. Aga väljas on liiga palav, õhku pole.»
Saun ja vihad
Liigume edasi – elektroonika osakonnale järgneb kosmeetika oma. Ülakorrusel müüakse Dolce & Gabbana ning Gucci kotte. Selleni viib meid teeviit, mis teatab – firmakaubad. Kõik on muidugi marusoodne. «Tegelik hind on 400 jüaani. Aga ainult teile ja täna – 250 jüaani,» seletab hiinlanna elavalt. «Ei taha? Okei, teeme siis saja jüaaniga. Ainult teile. Kolmekümnega?»
Selleks, et Rolexi või Gucci kellade koopiaid saada, tuleb müüjalt seda küsida. Siis viiakse ostjad turuhoonest kahesaja meetri kaugusesse hotelli, kus ajanäitajaid laias valikus saadaval. Teekonna peal müüakse karastusjooke ning jäätist. Šokolaadiglasuuriga jäätise saab Eesti rahas kätte kroon viiekümnega, pooleliitrise karastusjoogi kolme krooniga ning õlu viiskümmend senti kallimalt. Hind pole paha, tooted niisamuti.
Ahjaa, turu viimasele korrusele, kus pärleid müüdi, me ei jõudnudki. Pea hakkas juba valutama. Lahkusime turuhoonest 35-kraadisesse sauna. Vihtasid polnud, õhku ka mitte.