Eesti olümpiakoondise arsti Mihkel Mardna hinnangul on kuumas Pekingis lihtsam külmetuda kui vihmases ja jahedas Eestis.
Kuumas Pekingis on lihtsam külmetuda kui jahedas Eestis
9. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurimat ohtu sportlaste jaoks näeb doktor ruumides ja bussides täisvõimsusel puhuvates konditsioneerides.
«Oleme kõiki sportlasi hoiatanud, et nad ei keeraks oma toas konditsioneeri jahedamaks kui 21–22 kraadi,» rääkis Mardna. «Kui väljas on 38 kraadi sooja ning toas vaid 18 ning inimene käib sisse-välja, tekib suur külmetumise ja haigestumise oht.»
Mardna on manitsenud sportlasi, et nad ei väljuks toast mütsi ja jakita. «Näiteks bussides puhub jahe õhk eriti tugevalt. Palavusest tulles on mõistlik endale midagi selga panna,» lisas ta.
Samas ei pea Mardna Pekingis valitsevaid tingimusi kuigi erilisteks. Ta meenutas, et sarnased olud valitsesid ka aasta tagasi kergejõustiku MMil Osakas.
«Tingimused on ju kõikidele võrdsed. Loomulikult on need põhjamaistele inimestele harjumatumad ning Aafrika ja Lõuna-Ameerika sportlastele kodusemad,» mõtiskles paljudel suurvõistlustel viibinud Mardna. «Lisaks palavusele muudavad hingamise raskemaks sudu ja niiskus, samas ei saa öelda, et õhk oleks väga saastunud.»
Raske õhk tekitab enim probleeme vastupidavusalade esindajatele. Pekingis liikudes tundub arusaamatu, kuidas suudavad ratturid, triatleedid, sõudjad ja maratonijooksjad nendes oludes pingutada.
Kõige raskemalt mõjub kuumus siiski suurekasvulistele sportlastele, kes kipuvad rohkem higistama. Doktor Mardna rõhutas, et vedeliku kaotuse kompenseerimiseks tuleb palju juua ning vältida keha ülekuumenemist.
«Keha kuumenedes hakkab süda kiiremini lööma, et verd rohkem naha alla pumbata ning sellega ihu jahutada,» kirjeldas ta organismis toimuvaid protsesse. «Kõik see röövib omakorda energiat.»
Keha jahutamiseks kasutavad sportlased ka moodsamaid vahendeid. Näiteks kuuendatel olümpiamängudel osalev sõudja Jüri Jaanson kandis pärast üleeilset treeningut jahutavat vesti. Mardna sõnul on see sportlaste hulgas viimase aja moeröögatus. Mullu Osakas leevendas sarnase riideesemega kuumust kümnevõistluse kuningas Roman Šebrle.
«Veste on kahte tüüpi – neid saab täita jahutava geeli ja jääkuubikuga,» teadis Mardna. «Samas on selle kandmisel omad ohud. Kui sportlane paneb selga jääga täidetud vesti ja hoiab seda pikka aega vastu oma ihu, on külmetuse oht päris suur. Oleme sellest nendega rääkinud.»
Mardna sõnul pole Pekingis Eesti koondislaste hulgas tõsised haigestumisi olnud, küll aga on tulnud ravida paari kergemat külmetust – köha ja nohu. «Me ei tegele ju ainult sportlastega, vaid teenindame kogu delegatsiooni,» märkis ta.
Seni käib põhiline töö koondise staabis, ent võistluste ajal lähevad arstid ja massöörid sportlastega võistluspaikadesse kaasa. «Näiteks kergejõustikus ja ujumises on korraga areenil mitu eestlast, sellistes paikades peab arst kohal olema. Samas on selge, et igale poole me ei jõua,» tõdes Mardna.
Seni on tohtrite tõsisemaks kliendiks rannavõrkpallur Rivo Vesik, kelle valusat hüppeliigest tuleb pidevalt turgutada. Mardna arvates pole juhtumis midagi erilist.
«Vesiku probleem polnud üllatuseks, juba enne Pekingisse sõitu sai selgeks, et ta ei jõua paraneda,» lausus Mardna. «Jalg tuleb enne iga treeningut ja mängu tugevalt teipida. Üleshüppel polegi asi hull, valu tekitab just maandumine. Selge, et terve ta pole, kuid seni on ta saanud ikka mängida.»