Olen jälginud eesti jalgpalli käekäiku nii kaua, kui mäletan. Vaatan igat koondisemängu, jälgin iga päev meie jalgpallurite tegemisi kodu- ja välismaal ning vaatamata Eesti koondise, klubide ja mängijate konarlikule ja ebastabiilsele käekäigule loodan nagu paljud teised eesti jalgpallifännid, et ühel ilusal päeval oleme uhkusega jõudnud mõnele jalgpalli suurturniirile.
Eesti jalgpalli areng alates taasiseseisvumisest on silmanähtav. Eesti koondis suudab heal päeval vastu saada ükskõik millise suurriigi esindusele ning Eesti vutipoisid löövad keskmikliigades kohati isegi laineid. Oleme «peaaegu» pääsenud suurturniirile ning meie parimad mängijad on jõudnud «peaaegu» suurklubisse.
Teisest küljest on selge, et koduse jalgpalliliiga tase on üks Euroopa kehvemaid: publiku hulk on naljanumber, klubidel puudub stabiilne fännibaas ning noortel andekatel mängijatel on keeruline mudaliigast välismaale jõuda. Iga võõrsil käinud eesti vutimehe suurim õudusunenägu on koduliigasse naasmine ning mängijad teevad kummalisi otsuseid, liitudes Hiina, Skandinaavia ja Vahemere maade esiliigadega, et jumala eest koju tagasi ei peaks tulema.
Tulge maa peale tagasi
Sillamäe Kalevis mängiv Martin Vunk tegi mängus Türgiga küll väga hea etteaste, kuid stabiilselt Euroopa tasemel püsimiseks ei ole iganädalased liigamängud Tammeka ja Kuressaarega piisavad. Eesti jalgpalliklubid ei suuda koguda raha, et arendada noormängijaid, infrastruktuuri ega esindustiimi, sest kohalike suurettevõtete jaoks ei tasu jalgpalli investeerimine end ära.
Süüdistama ei peaks kohalikku jalgpallifänni, kes staadionil amatööride mängu vaadata ei taha, ega ka siinseid ettevõtteid, kes ei soovi maksta reklaami eest jalgpallimängul, mida tuleb kohapeale vaatama keskmiselt 190 inimest. Samuti ei nõustu ma 2010. aastal Aivar Pohlaku öelduga, et jalgpallitraditsiooni puudumise tõttu on 21. sajandil inimesi võimatu tribüünidele tuua, kuna vaba aja veetmiseks on võimalusi lihtsalt liiga palju.
Palun tulge maa peale tagasi: Eestis on piisavalt inimesi, kes on jalgpallist huvitatud, aga isegi kõige tulihingelisemaid fänne jätab Infoneti ja Tallinna Kalevi mäng külmaks. Olukord pole parem isegi tabeli tipus troonivate klubide puhul: küsigem, kas inimesele, kes elab Viimsis või Õismäel, pakub tõesti huvi see, kas mängu võidab Nõmme Kalju (kes mängib Kadriorus), Kristiine Flora või Maarjamäe. Eestlasi lihtsalt ei köida kohalik jalgpall sellisel kujul, nagu ta praegu on.
Eesti jalgpall vajab revolutsiooni! Vajame muutust, mis aitaks talendid tippklubidesse, tooks publiku staadionile ja vaatajad teleri ette, paneks sponsorid rahastama ning viiks klubid Euroopasse ja koondise maailmameistrivõistlustele.
Lahendus on lihtne. Leidmaks kohalikule jalgpallile vaatajaid ja sponsoreid, tuleb tõsta liiga taset ja atraktiivsust. Eesti Jalgpalliliit on koostöös Läti ja Leedu kolleegidega loonud koduliigaga paralleelselt toimiva Balti liiga, aga nagu näha, pole selline süsteem meie jalgpalli kuidagi edasi viinud (kes mäletab viimast Balti liiga meistrit?).
Tänaseks hingusele läinud Balti liiga oli ehe näide sellest, kuidas poolikud lahendused ei toimi ning tulemuste saavutamiseks tuleb kogu süsteem muuta suuremaks ja võimsamaks. Eesti jalgpalli meistriliiga tuleb ühendada Läti ja Leedu omadega Balti meistriliigaks, kus võistlevad omavahel TALLINNA Flora, RIIA Skonto ja KAUNASE Žalgiris. Liiga koosneks neljast parimast Eesti tiimist ning Läti ja Leedu saaksid mõlemad viis kohta. Omavahel mängiksid vaid professionaalsed meeskonnad, kellest enamikul on juba olemas vajalik infrastruktuur ning vahendid, et meelitada meeskondadesse tasemel mängijaid ja treenereid.
Tugev ja mainekas liiga
Publiku huvi kasvaks märgatavalt, sest enam ei müttaks mudasel Kreenholmi staadionil Narva Trans ja Paide Linnameeskond, vaid toimuksid põhimõttelised vastasseisud Baltikumi suurlinnade vahel. Praegused amatöörmeeskonnad saaksid jätkata tööd iga riigi eraldiseisvas esiliigas. Kui Eesti esindusklubid võistleksid iga nädal 2000-pealise publiku ees Läti ja Leedu paremikuga, sisendaks see esiliigas pallivatesse noormängijatesse usku, et jalgpalliga on võimalik ka kodus ära elada. Nad valiksid siis reedeõhtuse peo asemel hoopis laupäevase liigamängu, et ühel ilusal päeval mängida uhkusega Floras, Levadias või Kaljus, mis tänu tihedale konkurentsile piisavalt publiku ja investorite huvi köidaksid ning seeläbi oma mängijatele inimväärset palka maksta suudaksid.
Dmitri Kruglov tuleks Venemaalt tagasi kerge südamega, teades, et kohaliku liiga tase on tema võimete vääriline ja ta ei pea otsima õnne Vene või Valgevene esiliigadest. Balti meistriliigal oleks potentsiaal tõusta samale pulgale Norra ja Rootsi liigadega. Selline prestiiž meelitaks mängudele suurklubide skaudid, mis aitaks Ojamaa-sugustel talentidel pälvida lepinguid tippmeeskondadega. Eestis, Lätis ja Leedus on piisavalt firmasid, kel oleks raha ja huvi toetada sellist ettevõtmist.
Lugupeetud Aivar Pohlak, Kuno Tehva, Viktor Levada ja teised Eesti vuti filantroobid: käes on aga aeg astuda järgmine samm, unustada ära omavahelised tülid ning ühineda, et oma rahvale ja maailmale näidata, et ka siin jalgpalli mängitakse.