Aivar Rehemaa: ma ei lähe Sotši turisti mängima

Jaan Martinson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Rehemaa
Aivar Rehemaa Foto: Mihkel Maripuu

Aivar Rehemaa kinnitab, et tahab olla tippvormis olümpial, mitte Põhja-Soome metsade vahel.

Eelmise hooaja põhjal võib öelda, et Aivar Rehemaa on raudne koondise liider. MMi seitsmendale kohale pole teistel ligilähedastki kõrvale panna. Kui Sotšis kelleltki midagi oodata, siis just Rehemaalt. «Ma ei ütle ette, millise koha peaksin olümpial saama, kuid turistina ma Sotši ei lähe,» kinnitas Rehemaa.

Intervjuu alguses palub Rehemaa paari minutit, et selgitada lehemehele maailma asju. «Postimees kirjutas äsja, kui kõvad on teiste koondiste juures töötavad Eesti määrdemehed, lähevad Sotši medaleid sepistama ja puha. Õige, nad ongi kõvad. Aga vähemalt sama kõvad on need, kes eestlaste suuski hooldavad, ning neid ei tohi mingil juhul ära unustada. Meie hooldemehed, kes võiksid samamoodi teiste heaks töötada, saavad mitu korda vähem palka, neil pole edevat määrdebussi ega miljonidollarilist eelarvet, kuid ometi tõmbavad aeg-ajalt Vene ja Kasahstani tiimidele mütsi puhtalt silmile.»

Sellega sai Rehemaa suu puhtaks räägitud – au mehele, kes omasid esile tõstab – ning on valmis küsimustele vastama.

«Lihtne on vabandada – ma ei valda uisutehnikat, seega keskendun klassikale –, aga nii lõikab suusataja ära kaks kolmandikku võimalikest distantsidest.»

Sa ei pea Eesti koondises ainsana katsevõistlustel osalema ning saad koha igale soovitud maailma karika etapile. Kas staariseisus paneb pinged peale või võtab maha?

Ma ei nimetaks end staariks, sest Eesti suusatamine on seal, kus on – väga paljude arvates surnud. Aga kui otsustati mind katsevõistlustest vabastada, siis tore. Mullu kiskus jamaks: Olose katsevõistlustel olin kehv, rasketest treeningutest taastumata. Juba nädal hiljem panin Karel Tammjärvele enam kui minutiga, aga kasu ei miskit – Kuusamo MK-etapile ma peale ei saanud. Selgi aastal kasutan eelmise aasta mudelit, tahan olla vormis mitte Olose metsade vahel, vaid tähtsatel võistlustel – Tour de Ski’l ja olümpial.

Nooruses paugutasid Olosel kõvasti, Andrus Veerpalu ja Jaak Maega võrdselt.

Mis võrdselt, ma loputasin neid korralikult! Mäletan, kui sain klassikasõidus kolmanda koha, ässad jäid selja taha, Veerpalu oli kuues, Mae veelgi kaugemal. Mõtlesin, et nüüd lähen MK-etapile ja panen. Paningi. Sain järjekordse tubli 32. koha. Veerpalule ja Maele kaotasin minutiga. Neil oli Olose võistlus vaid osa ettevalmistusest, minule näitamise koht. Nooruses läksin igasse starti täie rauaga hagu andma. Nüüd enam mitte. Tuleb eristada olulist ebaolulisest.

Mis pingetesse puutub, siis kuulsin just juttu, nagu jäänuks mullusel Val di Fiemme MMil 50 km klassikasõidu esikümnekoht selle taha, et Eesti koondise asjapulgad sulle eelnevalt medali kaela riputasid.

Oh ei! Olen nii kaua suusatamises olnud, et pisiasjad mind endast välja ei vii. Ma ei hakka magama minnes juba homset medalit paitama. Kehva sõidu taga on mu enda amatöörlik viga, millest olen õppust võtnud.

Isegi suusaringkondades ei võta paljud sinu 7. kohta MMil tõsiselt. Ütlevad, et kaotasid võitjale nagu tavaliselt minuti ja pisut peale. Kuusamo MK-l saaks sellise allajäämisega 26. koha.

Olen kaotanud 50 km sõidus võitjale kümne sekundiga ja mahtunud napilt 30 sekka. Sekundid ei maksa. Val di Fiemme uisusõidus olin seitsmes, mis tähendab, et olin seitsmes. Tean, et paljud räägivad: näe, joppas. No ja siis? «Joppas», kui juunioride maailmameistriks tulin, «joppas», kui Libereci MMil kümnenda koha sain... Äkki «joppab» tulevikus veel? Kes teab, see teab, milline töö tegelikult nende «joppamiste» taga on.

Rehemaa sügisel 2012 ja Rehemaa sügisel 2013 – kas on suur vahe?

Vahe on kaks kilo, niipalju olen raskem. Tegelikult on jõudu juurde tulnud. Muud testid ei näita just palju – Ramsaus Wass­bergi mäel olin tänavu mõnikord kiirem kui mullu, mõnikord nõks aeglasem – aga jõunäitajaid saab mõõta. Surun rinnal 7,5 kilo rohkem, rebin raskemat kangi, teen kükke, kang turjal, rohkem, lõuatõmbeid...

Räägitaksegi, et su jõunäitajad võiksid paremad olla, siis oleksid ka distantsi viimastel kilomeetritel kiirem.

Tean-tean. Aga nii ongi. Jõud on minu suurim reserv! Kevadel-suvel teen järeleaitamistunde, nagu ma jõutreeninguid kutsun. Aga eks me kohendame treener Anatoli Šmiguniga tehnikat, üritame mäestikulaagritest välja pigistada viimast... Loodan areneda.

Traditsiooniline hooajaeelne küsimus: millised on su eesmärgid?

Ma ei ütle, et tahan olümpial sõita välja selle või teise koha, kuid turisti ma Sotši mängima ei lähe. Eks veebruaris ole paista, millise tulemuse kirja saan. Ka Tour de Ski’l tahan hea olla, ent ma ei kinnita, et selle võistluse lõpetan. Kui oleksin enne viimast etappi 22. kohal nagu mullu, siis starti ilmselt ei lähe. Ülejäänud MK-etappidel annan parima ega muretse tulemuse pärast, ka esimesel võistlusel Kuusamos mitte. Eelmisel aastal olin hooaja alguses maakeeli öeldes suht s…, aga MM õnnestus.

Sotšis on su põhidistantsid...

Kõik kolm. Nende vahel on taastumiseks piisavalt aega. Kusjuures 50 km vabatehnikas tuleb uhke võistlus ning uisk on mulle viimasel ajal paremini sobinud.

Kuidas nii? Eestis ei saa ju vabatehnikat omandada, sest lume struktuur on teistsugune ja rajad mitte nii jäised ja eestlase luustik pole uisutamiseks loodud... või mis kummalisi põhjusi on aastate jooksul esitatud. Sa oled justkui erand.

Olen samasugune erand nagu Kristina Šmigun-Vähi ja Peeter Kümmel, kes uisus häid tulemusi teinud. Lihtne on vabandada – ma ei valda uisutehnikat, seega keskendun klassikale –, aga nii lõikab suusataja ära kaks kolmandikku võimalikest distantsidest.

Ja kui Sotšis medalit ei võida, üritad nelja aasta pärast Pyeongchangis taas?

Küsimusele, kas ma olümpiajärgsel hooajal stardin, vastan: jah! Faluni MM paelub. Küsimusele, kas ma Pyeongchangis stardin, vastan: ei tea. Sõltub tervisest, tulemusest ja perspektiivist. Nelja aasta pärast olen 35. Väga surmav vanus see pole, võib sporti teha küll. 
------------------------------------------

Loodab, et pojast saab korvpallur

Aivar Rehemaa poeg Aaron lubab sel talvel kõvasti suusatama hakata, kuid isa loodab temast hoopis korvpallurit.

«Poeg, näe, rääkis, et ootab talve, et saaks suusad alla,» muigab Rehemaa. «Räägib: issi on suusataja ja temagi tahab suusatajaks saada. Ostsime just poisile uued suusasaapad, ta kasvab kohutavalt kiiresti. On kolme ja poolene, kuid jalanumber juba 30.»

Rehemaa kinnitas, et tahaks Aaronit tulevikus näha pigem korvpallurina. «Tõsiselt! Mindki käidi omal ajal korvpallitrenni meelitamas. Oma 194 sentimeetriga oleksin tagamängijaks ehk kõlvanud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles