REEDE, 22. AUGUST: Väikese tüdruku pisarad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pekingi mammi, taksod ja buss
Pekingi mammi, taksod ja buss Foto: Raigo Pajula

Peep Pahv: väikese tüdruku pisarad

Ma ei tea, millise nipiga suutis eile naiste käimises hõbemedali võitnud norralanna Kjersti Tysse Plätzer ennast koos kahe lapsega Pekingi olümpiastaadioni pressitribüünile smuugeldada, ent ühel hetkel seisid nad minu töölaua kõrval ning vaatasid ainiti finišisirge suunas.

Korraga hakkasid Plätzer ja temaga kaasas olnud väike tüdruk emotsionaalselt hõiskama. Pilk jooksurajale tõi selgust – üks norra särgis mees astus parasjagu üle 50 km käimise finišijoone. Röögatas, tõstis käed taevapoole ja langes kui niidetult pikali…

Möödus kümmekond sekundit, ent mees ei liigutanud, veel viis sekundit, ikka mitte midagi. Tüdrukutirtsu suunurgad kiskusid alla, ta ütles midagi Plätzerile ja üle ta põskede voolasid pisarad. Seni pildistamisega ametis olnud Plätzer tegi lapse suunas rahustava liigutuse, ent sellest polnud abi. Tüdruk tihkus nutta ning vaatas ainiti enda ees olevale ekraanile. Tema kõrval olnud väikemees ei saanud veel ilmselt toimuvast aru.

Lebajale appi tormanud meedikud püüdsid meest turgutada, möödus peaaegu minut – pikk minut, enne kui norralane endast elumärki andis. Ta aidati püsti ning talutati toolile istuma. Väikese tüdruku pisarad ei tahtnud aga lõppeda… nüüd olid need juba rõõmuhetke heldimuspisarad. Plätzergi tegi silmanurga juures kuivatava liigutuse.

Asja lähemalt uurides sai selgeks, et käimismaratoni viiendana lõpetanud ning maha varisenud mees polnud keegi muu, kui Plätzeri noorem vend Erik Tysse. Tüdrukutirtsu tundepuhangu kutsus aga esile hirm oma onu saatuse pärast.

Tegemist on tõeliselt käimisele pühendunud perekonnaga, Eriku ja Kjersti treener on viimase abikaasa Stephan Plätzer.

Pisarad polnud täna hommikul Pekingi staadionil sugugi haruldased. Käimise võitja, itaallane Alex Scwazer puhkes õnnest nutma juba staadionile jõudes. Finišijoone ületamise järel lasi ta aga tunnetel vabalt möllata ning lihtsalt nuuksus oma treenerit kaelustades.

Tõsi, käimine on kergejõustikuvõistluste kõige ebaloomulikum ning kummalisem ala, kuid need mehed, kes 50 kilomeetri distantsi finišisse jõuavad, on väärt suurt imetlust. Just selle võistluse lõpus näeb kõige rohkem dramaatilisi rajale varisemisi, emotsioone ja tunded. Anname neile meestele au.

Maarja Värv: väsimus tikub peale


Olümpia on lõpusirgele jõudmas ning seda on näha ka kohalike käitumisest. Vabatahtlikud, turvatöötajad ning hotelliinimesed ei ole enam nii ebaloomulikult viisakad ja agarad.



Mõned näited. Veel nädal tagasi oli täiesti kindel, et kui pärast pikka tööpäeva öösel hotelli jõudsime, ajasid kõik poolunes töötajad end püsti, naeratasid, teretasid ning seejärel soovisid ilusaid unenägusid. Nüüd teeb seda neist heal juhul üks. Aga see on arusaadav, kõik väsivad.



Ka politseinikud ning sõjaväelased seisid varem liikumatult oma valvepositsioonidel, nüüd aga vahivad ringi ja nokivad nina. Valveseisaku on kõik unustanud.



Ka vabatahtlikud hakkavad vaikselt varju jääma. Algselt oli neid pressikeskuse uksel trobikondades tervitamas, nüüd on alles jäänud kaks ja needki ei jaksa enam ülemäära sõbralikud olla, kuigi mainimata ei saa jätta, et elementaarne viisakus on säilinud.



Aga sellest kõigest hoolimata leidub veel neid üksikuid, kes on ka pärast kahte väsitavat nädalat sama energilised kui olümpia alguses ja sind WC-ukse ees nähes teatavad: «Mul on nii hea meel sinuga tutvuda!»


NELJAPÄEV, 21. AUGUST

Ann Hiiemaa: olümpiaküla melu

Pekingi olümpiakülas on sportlaste jaoks loodud kümneid ja kümneid võimalusi vaba aja sisustamiseks. Alustades mängutoaga, mis on sisustatud nii lauatennise kui ka piljardilaudadega ning lõpetades niinimetatud diskoteegiga. Sellega asi veel ei piirdu. Kaugeltki mitte. Tahad Hiina keelt õppida? Aga palun, võid seda koos Hiina kultuuriga õppida. Tahad ujuda 50-meetrises basseinis? Aga palun. Tahad endale olümpiasoengut? Ole lahke.

Kõik see on sportlaste jaoks tasuta. Aga millegipärast oli minu külastamisminutitel diskoteegid, mängutoad ja Hiina keele koolid praktiliselt tühjad. Basseinis ja treeningsaalis kees aga vilgas elu.

Aga ega siin vist polegi suurt imestada – sportlased siiski.

KOLMAPÄEV, 20. AUGUST

Ann Hiiemaa: 100 inimest Pekingi spordipubis

Kõik eestlased teavad ja tunnevad ületamatut uhkust selle üle, et maailmakuulus kirjanik Ernest Hemingway on justkui neid kõiki ühte raamatusse sisse kirjutanud. Nagu Hemingway kunagi ütles: «igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane.»

Siinses postituses ei tule juttu ei sadamast ega ka Hemingwayst. Ja ammugi mitte raamatutest.

Eile kogunes Pekingi parimasse spordipubisse ligi sada eestlast. Sada eestlast Pekingi spordipubis Nexust kuulamas – kõlab uskumatuna küll. Aga ilmselt ei kahetse tulekut keegi – olümpiavõitja Gerd Kanter tasus selle vaeva mitmekordselt. Umbes 2.30 kohale jõudnud Kanter tekitas koheselt tiheda trobikonna. Kes tahtis mehelt autogrammi, kes pilti – Kanter oli nõus neid lahkelt jagama.

Pidu kestis hommikuni. Olümpiavõitja ise jõudis olümpiakülla kell viis hommikul.

TEISIPÄEV, 19. AUGUST

Peep Pahv: võitjate ja kaotajate kadalipp

Kui Jelena Isinbajeva oli eile hilisõhtul võitnud olümpiakulla ning püstitanud maailmarekordi, polnud tema niigi pikk tööpäev kaugeltki lõppenud. Ees ootas kadalipp nimetusega intervjuude ala.

Kümned ja kümned telekanalid, ilmselt sarnased küsimused ja sarnased vastused, lõputu naeratamine. Kulus täpselt tund, enne kui venelanna jõudis telemeeste juurest kirjutavate ajakirjanike ette.

Ja jälle – need samad küsimused ja samad vastused… inglise keelese ja vene keeles. Ilmselt oleks see trall kestma jäänudki, kui Venemaa koondise pressiülem poleks Isinbajeva peaaegu vägisi minema vedanud. Võiduhetkest oli möödus juba poolteist tundi.

Kogu seda sagimist kõrvalt vaadates ja mis pattu salata, ka ise selles osaledes, hakkas mul sportlasest kahju. Ilmselt pole kuigi kerge pärast suurvõitu pingelanguse seisundis sadu kordi ühte ja sama juttu korrutada. Aga see on juba võitjate saatus.

Spordis on ka teistsuguseid saatusi – kaotajate omi. Pole harvad juhud, kui ebaõnnestunult esinenud sportlased läbivad intervjuude ala pisaraid valades. Nii jutus täna hommikul terve hooaja naiste kaugushüpet valitsenud, ent olümpial lõppvõistlusest kõrvale jääva Naide Gomesiga ning eksmaailmameistri Tatjana Kotovaga.

Raske on võita ja raske on kaotada.

ESMASPÄEV, 18. AUGUST

Peep Pahv: lahked ja geograafiahuvilised hiinlased

Täna soovisid Eesti ajakirjanikud jäädvustada kettaheitja Gerd Kanteri viimast treeningut. Esmalt seisis seltskond tunnikese kergejõustiku peaareeni harjutusväljaku juures, kui selgus, et Kanter harjutab hoopis teisel staadionil, vurati taksoga sinna.

Olümpiakeskusest paarikümne kilomeetri kaugusel asuv staadion oli vaikne. Turvakontroll läbitud, ootas ajakirjanikke nägus näitsik, kes juhatas sulesepad ja fotograafid tribüünile.

Kuid oh häda, staadionimurul ja jooksurajal polnud näha ühtegi sportlast. Pärast pikki telefonikõnesid ja selgitamist viipas toosama näitsik, et võime edasi minna. «Heiteplats on väljaspool staadionit,» lausus ta.

Paraku oli Kanter selleks ajaks treeningu lõpetanud ja sättis end bussi peale. Pärast paari fotoklõpsu hakkasid ajakirjanikud samuti lahkuma, ent külalislahked hiinlased ei lasknud sel niisama juhtuda.

Tundus, et Lilleküla staadioni suurune spordiplats, millel ilutsesid olümpia ametliku objekti märgid, ei leia just tihedat kasutamist. Ilmselt veelgi haruldasemaks nähtuseks olid sinna eksivad ajakirjanikud.

Lehemehed juhatati puhkeruumi, pakuti suupisteid ja jooki ning uuriti päritolu kohta. Tundus, et Eestist polnud nad suurt midagi kuulnud, küll aga teadsid Venemaad ja Soomet. Nii ei jäänudki muud üle, kui söögilaual näpuga kujutletavaid riigipiire vedada – siin on Hiina, siin Venemaa, siin Soome ja siin on Eesti.

Raske öelda, kas geograafia kiirkursus ka tegelikult vilja kandis, kuid hiinlased noogutasid arusaamise märgiks peaga.

REEDE, 15. AUGUST

Maarja Värv: lõpuks ometi päike!

Mõtlesin vahelduseks ilmast rääkida. Eile oli Pekingis üsna hull vihmasadu, ikka korraliku äikesetormiga. Õhtuks oli temperatuur langenud 20 kraadini, mis viimase nädala kuumust arvestades oli päris mõnus. Selline natuke kodune tunne tuli, nagu Eesti suvi.

Täna hommikul aknast välja vaadates tundus, et päev tuleb samasugune nagu eile. Lahkusin hotellist kell pool kaheksa hommikul ja sel ajal oli taevas hall ja sooja umbes 22-24 kraadi. See oli tajutav, sest tavaliselt lööb hotelliuksest välja astudes vastu pahvakas sooja õhku. Täna seda polnud.

Sõitsin vaatama jahilaskja Anderi Inešini võistlust, umbes 40-minutilise sõidu järel olin kohal. Ja ahmisin õhku – olen nüüdseks Pekingis olnud veidi üle nädala ja selle aja jooksul näinud vaid halli sudust taevast ning vahel harva sealt läbikumavat päikest.

Aga nüüd! Nüüd nägin sinist taevast ja päikest! Hakkasin veel isekeskis mõtisklema, et kas tõesti on siis vaid 40-minutilise sõidu kaugusel nii teistsugune õhk, kui just pressikeskusest saabunud kolleegid teatasid, et ka linnas on sinine taevas. Ütlen ausalt, et alguses oli mul seda raske uskuda. Siiski-siiski, neljapäevane meeletu äike lõi õhu nii puhtaks, et sinine taevas pääses valla.

Oma sõnade tõestuseks lisan siia postituse juurde ka kaks pilti. Esimene on tehtud täna lasketiirus, teisel on Peking selline nagu me oleme harjunud teda nägema – halli taevaga ja sudusse mattunud. Tehniliste probleemide tõttu jäi lisamata täna pressikeskuse juures tehtud pilt, kus pole ühtegi pilve, vaid sinine taevas :)

Täiendus: Taevas oli koguni nii selge, et öösel võis taevas tähtigi näha!

NELJAPÄEV, 14. AUGUST

 

Ann Hiiemaa: bussijuht mängis eestlaste eludega

Täna oli tore päev. Istusime fotograaf Raigo Pajulaga kella kolmesele bussile, mis viis Pekingi sõudekanali äärde.Umbes 15 minutit sõitnud, kuulsime et kõik sõudmise finaalid lükatakse äikesevihma tõttu homsele.

Hurraa! – 45 minutit tühja sõitu veel ees ja tagasi veel üks tunnike.

Kohalejõudnuna avastasime, et järgmine buss läheb alles poole tunni pärast. Hurraa! – ühtekokku läks kaduma kaks ja pool tundi. Siis me veel ei teadnud, et need loetud tunnid võisid jääda meie viimasteks.

Nimelt istusime tagasitulles bussile, mille juht oleks justkui alles eilsel päeval juhiload kätte saanud. Tupikteele keerates ei osanud ta oma parimates mõteteski kujutleda, et sealt välja pääsemiseks oleks vaja rooli paremale keerata. Meeter eemal asus aga kuristik (loe: vähemalt viis meetrit järsku langust).

Tema tagurdas otse vastu piirdeposte, mis koheselt kokku vajusid. Bussi tagaosas istudes kujutlesime vaimusilmas juba ette, kuidas esimestena vabalangust kogeda saame.

Umbes kaks meetrit sõiduvahendi tagaosast oli juba poolenisti kuristikku langenud. Õnneks ilmus seegi kord nagu alati välja vabatahtlik, kes bussijuhile roolikeeramist õpetas.

Pääsesime eluga – hurraa!

Peep Pahv: kondoomide saaga sai lõpu

Paar päeva tagasi Anni kirjeldatud kondoomide lugu sai ka lõpuks lahenduse.

Ära korjatud kondoomide asemele polnud muidugi kellelegi midagi pandud. Täna hommikul pistis aga toateenija mulle pihku paberi, mis oli täidetud hieroglüüfidega. Ainus eurooplasele mõistetav sümbol oli number 10.

Umbkeelne toateenija ei suutnud paberi mõtet mulle selgeks teha, ent kuna see meenutas väga arvet, pistsin talle pihku 10 jüaani ning tormasin pressikeskusesse suunduvale bussile.

Terve tee mõtlesin, mille eest mult raha korjati, ent ühtegi mõistliku seletust ei leidnud. Rääkisin siis vahejuhtumist kolleegidele ning Maarjal plahvatas kohe, et kondoomi pakil oli hind 10 jüaani.

Ilmselt võetigi meie eksperimendi korras kotti peidetud pakikese eest raha. Omapärased reeglid, kas pole?

Kes sellest jutust midagi aru ei saanud, võiks lugeda Anni üleeilset postitust.

KOLMAPÄEV, 13. AUGUST

Peep Pahv: täpsed hiinlased

Täna selgus, et hiinlased on väga täpsed inimesed.

Jalgratturite eraldistardist sõit lõppes enne kella viit ning ajakirjanikud sättisid end olümpiakeskusesse sõiduks bussidesse. Kuid oh üllatust – transporti korraldavad ametnikud teatasid, et bussid väljuvad kell kuus.

Järgneva 50 minuti jooksul leidis erinevate ajakirjanike ja transpordikorraldajate vahel aset paarkümmend sarnast vestlust.

Ajakirjanik: Mis kell see buss väljub?
Ametnik: (Naeratades) Kell kuus.
Ajakirjanik: Sinna on ju veel 50 minutit. Miks me ei võiks kohe minna, buss on ju juba inimesi täis?
Ametnik: (Naeratades) Sest see buss väljub kell kuus.
Ajakirjanik: (Ärritudes) See on ju rumalus. Miks me peame siin seisma?
Ametnik: (Naeratades ja kergelt kummardudes) Sest ette on nähtud, et buss väljub kell kuus.

17.50 pani juht uksed järsku kinni ja hakkas sõitma. Ilmselt oli ta kell 10 minutit ees…

Täpsustuseks olgu veel öeldud, et tegemist polnud liinibusside, vaid ajakirjanike vedamiseks mõeldud eribussidega.

TEISIPÄEV, 12. AUGUST

Ann Hiiemaa: kadunud kondoomipakid

Hiinlaste jaoks on turvalisus väga tähtis. Viie esimese päevaga Pekingis on see kõigile selgeks kui valge Hiina rahvusvein saanud. Sõjaväelaseid ja turvamehi on siin kokku kolm korda rohkem kui ajakirjanikke ja sportlaseid. Ent sellega asi veel ei piirdu.

Turvalisuse eest hoolitsetakse ka väljaspool olümpiatsooni. Kõikidesse hotellitubadesse on pandud kondoomipakid. Kuni eilseni oli see nii, siis kõik aga muutus. Ootamatult ja kiirelt. Kohaliku aja järgi kell 10 hommikul sisenesid minu tuppa turvanaise riietes hiinlanna koos kaaslasega. Palusid viisakalt sisselaskmist ning tormasid öökapi juurde, millel paiknes kondoomipakk.

«Kas te olete neid kasutanud?» küsis pikk Hiina mees, paber ja pliiats käes. Kuuldes eitavat vastust, noogutasid mõlemad hiinlased heakskiitvalt pead ning jooksid koos kondoomipakiga välja, sõnagi lausumata.

Õhtuks olid öökapilt kadunud ka teiste eestlaste kondoomipakid. Kõikide, peale ühe. Vaid meie suurele juhile ja liidrile härra Peep Pahvile olid kondoomid alles jäetud. Pakk, millel seisis kiri «Strong man».

 

Täna hommikul pani härra Pahv paki oma seljakotti. Õhtuks on näha, kas talle on uus pakk asemele pandud.

ESMASPÄEV, 11. AUGUST

Maarja Värv: turvatöötajate huumorimeel

Alles tänases lehes kirjutasin turvakontrolli läbimisest ja sellest, kuidas aeg-ajalt palutakse ka kotis olevast joogipudelist nende nähes lonksu võtta. Oleks ma seda lugu kirjutades teadnud, kui lõbus vahejuhtum meid täna ees ootab!

Käisime koos fotograaf Raigo Pajulaga väljaspool olümpiaala jalutamas, seega pidime pressikeskusesse naastes turvakontrollist läbi tulema. Mina pääsesin lihtsalt, ei pidanud isegi oma kahte asja turvalindile panema.

Näiliselt läks kergelt ka Pajulal, ent siis tuli tema juurde naeratav hiinlane ja küsis: «Mis pudel see teil kotis on?» Pajula vaatas suurte silmadega noormehele otsa ja väitis, et tal pole ühtegi pudelit. Ent kuna umbes kümme minutit tagasi olin tema kotist pastaka võtnud, siis teadsin, et mingi pudel seal oli. «Sina panid või?» küsis Pajula.

Lõpuks tuli fotograafil endalgi meelde, et tal on mahl kotis, tõi selle nähtavale ja võttis suure lonksu. Ja siis veel teisegi otsa. «On hea mahl, jah?» küsis hiinlane, mispeale Pajula pakkus ka talle lonksu. Hiinlane raputas viisakalt pead, ent haaras laua alt oma karastusjoogipudeli, lõi Pajulaga kokku ning lausus naeratades: «Teeme põhjani!»

Selleni seekord siiski ei jõutud, kuid pärast ühte lonksu lubas Pajula noormehele, et tuleb järgmine kord kahe viinapudeliga ja vot siis tuleb põhjani juua. «Okei, ma ootan sind siis siin!» lubas hiinlane.

Eks ma annan teada, kui see järgmine kord tõepoolest juhtub.

PÜHAPÄEV, 10. AUGUST

Peep Pahv: Olümpia algus lõi liikluse lonkama

Kolleegide sõnul enne olümpia avamist ideaalselt toiminud transpordisüsteem on viimastel päevadel visanud mitu vingerpussi.

Reedel sattusin sõitma kahe umbkeelse taksojuhi autodesse. Esimene pidi viima minu ja kolleeg Tarmo Paju olümpiaküla rahvusvahelisse tsooni väravasse. Paraku leidsime end hoopis vale värava taga. Pärast pikka selgitamist selgus, et õigesse paika jõudmiseks tuleb piinavas kuumuses kõmpida paar kvartalit. Tulemuseks oli kaks tundi järjest voolanud higi.

Samal õhtul sõitsime kolleegidega hotelli. Kuigi näitasime juhile aadressi sisaldavat hiinakeelset kaarti, sai juba paarisaja meetri pärast selgeks, et õigel teel me seekord pole. Taksojuhi enesekindlus sai otsa alles viie-kuue minuti pärast, kui ta keset kiirtee haru masina peatas ja veelkord kaarti näha nõudis. Lõpuks saime ikka hotelli.

Taksojuhtide eksimused on veel mõistetavad, ent laupäeval jäid sõudekanalile suunduval liinil kaks bussi vahelt ära, hilisõhtul korvpallisaalist pressikeskusesse sõites peatus aga buss järsku kinnise aediku ees. Pärast pikka hiinakeelset arutelu leidis juht tagurpidi käigu ja ukerdas teele tagasi, ent pressikeskuse asukohast polnud tal enam õrna aimugi. Kulus veel paarkümmend minutit nökerdamist, enne kui tuttav hoone taas paistma hakkas.

Täna aga kiirustasin rannavõrkpalli areenilt taas pressikeskusesse. Buss sõitis ette, ronisime kolleegidega peale, juht naeratas meile sõbralikult ja… sõitis sadakond meetrit eemal asuvasse parklasse ning parkis sõiduki teiste busside vahele. Taas kulus kümmekond minutit olukorra selgitamiseks – tuli välja, et sellel juhil pole lähiajal plaanis kuhugi sõita. Teine buss aga väljub alles poole tunni pärast.

LAUPÄEV, 9. AUGUST

Ann Hiiemaa: Tundmatu söök ja umbkeelsete tänav

«Tahate sööma minna? Selge, hotelli vastas on ilus restoran,» õpetas meid olümpiamängude vabatahtlik. Asusime koos kolleeg Maarja Värviga teele. Kell oli siis kohaliku aja järgi 11 õhtul. Väljas oli pime ja õhk paks. Hotelli vastasolevasse söögikohta jõudes tabas meid küsimus – on see ikka restoran või suveniiripunkt? Lauad olid tühjad ja riiulites seisid olümpiamängude embleemidega suveniirid. Ühtki hingelist seal peale kolme Hiina mehe polnud – üks hambutu vanamees, kes naerda lõkerdas, üks teismeline, kes kätega vehkis ja üks, kes vaikis. Hoolimata sellest, et juuksevärv hele, mõistsime ka meie, et siit me süüa ei saa. Liikusime edasi. Tee peal seisis järjekordne restoran. Juba hoovis vehkis telefoniga rääkiv hiinlanna kätega: «No food, no food!»

Selge. Liikusime edasi ristmikuni. Inimesi oli palju, õhku vähe. Jõudsime järjekordse söögikohani. Ja ohhoo – isegi paar inimest oli sees! Letini jõudes pidime jälle peast kinni haarama – hiinlannast baaridaam ei osanud sõnagi inglise keelt. Menüüsid oskas sellegipoolest jagada. Valisime pildi järgi kanaroa ning nuudlid. Joogiks ka midagi. «Pirni,» kuulsime hiinlannat ütlevat. Selge! Võtsimegi siis selle pirnisiidri. Kaks tükki. Millegipärast tegi hiinlanna väga imestunud näo. Lähemalt vaadates avastasime, et tegemist oli 46-kraadise alkohoolse joogiga. Loobusime ning piirdusime pähkliveega. Pärast seda juhatas hiinlanna meid söögikoha kõige tagumisse nurka. Pani meie selja taga asuva konditsioneeri tööle ja naeratas. Konditsioneer töötas 16-kraadi peal. Ei tea, kas mõistis, et me põhjamaa inimesed oleme? Kümne minuti pärast saabusid lauale ülivürtsikad nuudlid ja seene kana soust. Hiiglamasuurtes portsudes. Kõige hullemini ei läinudki. Kõht täis ja 43 kohalikku raha makstud lahkume söögikohast heatujuliselt.

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles