Elu ei ole alati lust ja lillepidu, ohkas suusahüppaja Kaarel Nurmsalu kaks päeva enne MK-hooaja algust, kui oli sunnitud ostma valutava tuharalihase ja kange selja tõttu pileti Klingenthalist koju. «Tegelikult on asi üsna pe****s,» kasutas ta jämedamaid väljendeid.
«Tuharalihases on kibe valu, mis teeb ka seljale piina,» kirjeldas Nurmsalu olukorda. «Hotellis kõndisin söögilauast tuppa, paarkümmend meetrit oli minna – pool tundi. Hea küll, see on väike liialdus, aga hüpata ma ei saa. Neljapäeval jõuan koju ja torman kohe kompuuteruuringutele. Loodan, et probleem on väike ja nädala pärast olen juba mäel.»
Suusahüppajate eliit on Saksamaal Klingenthalis kenasti kohal. Kes treenib, kes valutab selga. «Tegin täna ühe treeninghüppe, et proovin (valutaluvus on mul hea) – täielik katastroof. Treener Topi Sarparanta sõnul läksin mäe otsalt lendu nagu märg rätik. Pärast maandumist kadus selja liikuvus minutitega. Enam ei saa istuda, astuda ega lamada. Pole mõtet valuvaigistite najal võistelda, treenergi arvas, et see oleks eluohtlik. Ent mis kõige hullem – jalad on kõige selle valu ja jama tõttu aeglaseks jäänud. Kolmandik võimsusest on kadunud.»
Probleemid algasid poolteist kuud tagasi, meenutas Nurmsalu. «Vasak tuharalihas hakkas kergelt tuikama. Nojah, närvivalu. Teatud asendis tegi rohkem piina, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu – sa pole sportlane, kui sul kuskilt ei valuta. Lootsin, et soojal maal, kuhu nädalaks treenima läksin, valu vaibub. Vaibuski. Mõnel päeval oli päris hea olla, sain kõvasti harjutada.»
Niipea kui Nurmsalu niiskesse Eestisse saabus, naasid ka hädad: «Autosse istudes lõi teatud asendis kui tulejuti tuharast läbi, aga trenni sain teha. Soome laagris läks hullemaks, aga treeneri auto, mida kasutasin, oli ka madalam, ronisin sinna aeglasemalt kui mu vanaisa.»
Ravijad üritasid valu leevendada. Soome massöör väänas, tema Jaapani kolleeg tegi kõiksugu ulmetrikke, nagu Nurmsalu kirjeldas, lisaks eripärane nõelravi. Arvati, et põletik. Et võtku viis päeva ibuprofeeni sisse, ehk saab korda. Ei saanud. Klingenthalis oli selge, et hooaeg katkes enne algust.
«Helistasin doktor Virve Vasele, ta otsis välja kõik minu seljast tehtud röntgenipildid – neid on kogunenud rohkem kui fotosid kodualbumisse –, vaatas, uuris, pakkus, et valu võib olla sellest, kui ma selja puruks hüppasin,» rääkis Nurmsalu.
«See juhtus vist 2007. aastal, kui krossitsikliga trampliinilt lendu läksin, kuue-seitsme meetri kõrguselt tasamaale maandusin ja nimmelüli murdsin. Eks paista, kompuuteruuringute järel olen targem. Doktor Vask, keda usaldan täielikult, leiab parimad asjatundjad mind ravima. Äkki on mingi väike viga – tuleb mees ja tõmbab närvid lahti – ning nädala pärast hüppan juba Rukal. Võiks ju nii olla. Räägitakse, et suusahüppaja edukus sõltub 70 protsenti sellest, kuidas pea kestab. Mul kestab täiega. Oli suurepärane suvi, rügasin kõvasti. Seepärast ongi kahju. Lisaks on Klingenthal ja Ruka, kus hüppamata jääb, mu lemmikmäed.»
Kui tervist nädalaga korda ei saa, saab ehk kahe nädalaga, lootis Nurmsalu. «Aastavahetusel, nelja hüppemäe turneel, tahaks kindlasti juba võistelda. Ning kindlasti olümpial. Usun, et lood pole väga hullud.»