Eesti koondis peab loomingulisusele lisama kogemusliku rutiini

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak (vasakul) andis eile ametist lahkuvale peatreenerile Tarmo Rüütlile hooaja lõpetamisel üle kõrgeima võimaliku autasu - kuldmärgi. Foto: Peeter Langovits

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak loodab, et uus välismaalasest treener aitab koondise tugevaid külgi täiendada.

Eelmisel nädalal sai selgeks, et jalgpallikoondise peatreeneri Tarmo Rüütli lepingut ei pikendata ja järgmisest aastast on ametis uus mees. Eile anti kuus aastat jalgpallikoondist tüürinud Rüütlile üle jalgpalliliidu kuldmärk.

Praeguseks on jalgpalliliidu juhatus otsustanud, et Rüütli töö jätkajaks saab välistreener. Eesti alaliidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul on tegemist pikalt läbi mõeldud otsusega ja sellega loodetakse jõuda selgusele, kas koondises on võimalik tuua sisse kogemuslikku rutiini nii, et meie loomingulisus ei kaoks, ja astuda niimoodi samm edasi. Siiski peaks kahe aasta pärast ametisse asuma taas eestlasest juhendaja.

Aivar Pohlak, millised on välistreeneri eelised võrreldes Tarmo Rüütli ja teiste eestlastest treeneritega?

«Meil on vaja aru saada, kas on võimalik tuua sisse kogemuslikku rutiini nii, et meie loomingulisus ei kaoks, ja astuda niimoodi samm edasi.»

Jalgpallikoondise juhtimine koosneb paljudest asjaoludest:  teoreetilistest teadmistest, kogemuslikust kultuurikihist, isiksuslikest omadustest ja nii edasi, kusjuures kõik need asjaolud on läbipõimunud, seotud ja jagunevad omakorda nüanssideks. Kui me 1991. aastal taas rahvusvahelise jalgpallieluga liitusime, oli siinses jalgpallis puudu kõigest ja meie uue aja koondise esimene peatreener jäi Soome tugevuselt kolmanda liiga meeskonda juhendades oma piirkonnas kaheteistkümne meeskonna hulgas kaheksandaks. See pole kriitika, vaid illustratsioon.

Enam kui kahekümne aastaga on tollal treeneritööd alustanud, viiekümnendatel sündinud põlvkonnale – Rüütli, (Sergei) Ratnikov, (Valeri) Bonda­renko, nimetan siinkohal loeteludes vaid tippe – kasvanud peale järgmine, kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel sündinud – (Martin) Reim, (Igor) Prins, (Marko) Kristal – ja tasapisi hakkavad tipptasemele jõudma ka kaheksakümnendatel sündinud treenerid.

Kõnelen sellest, et näidata, kui suure haava jättis meie jalgpalli 50 aastat okupatsiooni ja kui aeglaselt läheb tolle haava kinnikasvatamine, sest ka teised ei seisa paigal, vaid liiguvad pidevalt edasi.

Rõhutaksin, et Tarmo tegi Eesti koondisega 2012. aasta  EMi valiktsüklis imet tänu isiksuslikele omadustele, mille osaks oli ka Tarmo enda poolt sageli nimetatud õnnefaktor ja mida toetas treeneri kogemusliku mänguplaani ja meie tippmängija Konstantin Vassiljevi võimete kokkulangevus. Aga siit edasi minemiseks on pigem vaja teistsugust kogemust teistsuguselt tasemelt, ja seda just rutiini mõttes.

Tuletan meelde Nõmme Kalju ja Victoria Plzeni mänge UEFA Meistrite liiga kolmandas eelringis, kus Plzen alistas Kalju nii lihtsalt tänu sellele, et vastaste treenerid olid Kalju mänge vaadates leidnud meie klubi tegutsemistes lihtsalt rünnatava nõrga koha standardolukordade kaitsmises. See oli Plzeni resultatiivsuse peapõhjus mõlemas mängus, millest piisas kuhjaga.

Jalgpall koosneb loomingulisest ja rutiinsest osast ning just rutiini pool on Eesti koondise nõrgem koht. Tõsi, loominguline pool on tänu Rüütli/Vassiljevi duo mänguvisiooni kokkusobimisele olnud mingitel hetkedel suisa ideaalne, aga vaid loomingulist poolt arendades ei saa tänapäeva jalgpallis konkurentsis püsida. Seda kinnitab ka viimane valiktsükkel, kus saime vaid ühe punkti rohkem nii-öelda kohustuslikust ja meile löödi palju ja me ise lõime vähe. Siin on ka vastus küsimusele, miks otsustasime välistreeneri kasuks – meil on vaja aru saada, kas on võimalik tuua sisse kogemuslikku rutiini nii, et meie loomingulisus ei kaoks, ja astuda niimoodi samm edasi.

Selgitan nii pikalt, sest see on väga keeruline ja põhjalikult läbi mõeldud ja arutatud teema, mitte mingi tuju või uitmõte.

Mõistagi ei ole ega saagi olla garantiid, et see kõik toimima hakkab, aga meie kohus on proovida, ja proovida nii, et riskid oleksid minimaalsed.

Kas sildtreenerile on seatud juhatuse poolt ka konkreetsemaid ülesandeid, näiteks koondise noorendamine?

Koondise treenerile on seatud ülesandeks meeskonna arendamine ja arengu kaudu edasiliikumine tulemustes, teistsuguste ülesannete seadmine piiraks treeneri tegevust. Oleme treeneritüübi valinud oma kontseptuaalsest nägemusest lähtudes ja kuna Eesti treeneritest koosnev abitiim peab edasiliikumist õigetel rööbastel hoidma või siis võimalikest küsitavustest kontseptsioonis jalgpalliliidule teada andma, siis rohkem ülesandeid ei ole ilmselt võimalik ega mõistlikki anda.

Koondist vägisi noorendada pole vaja – valikmängudes peavad mängima parimad ja sõprusmängud on võimalike järgmiste käikude sissemängimise kohaks.

Kas on võimalus, et Martin Reim liitub abitreenerina A-koondisega, või jätkab ta täpselt samas ametis nagu praegu?

Martin osales A-koondise treenerite tiimi liikmena mullu novembris mängudes araabia riikidega ja usun, et ta kaasatakse aruteludesse koondise arengu üle ka praegu, eriti arvestades, et soovime erinevaid koondisi mängivat sarnase põhiloogika järgi ja Martini käe all mängib A-koondise lähim järelkasv. Teisiti pole asi mõeldavgi, samas kahtlen, kas ta otseselt treenerite tiimi liikmeks saab, sest U-21 või U-23 koondis on A-koondise mängupäevadel enam-vähem alati tegevuses.

Kui Rüütli pakkus uueks peatreeneriks Reimi, kas siis temaga peeti sel teemal ka mõni vestlus?

Ei, sest oleme, nagu Martin isegi, veendunud, et targem on mehel lasta vähemalt üks U-21 valiktsükkel peatreenerina algusest lõpuni läbi teha ja meil ei ole õigust teda saata lahingusse, kui läbikõrbemise oht on liialt suur – meil lihtsalt pole sellist hulka häid treenereid kuskilt võtta.

Kui vaadata Eesti treenereid, kas siis on reaalne, et keegi neist võtab kahe aasta pärast välistreenerilt ameti üle, või pigem tundub praegu tõenäoline, et see tsükkel võib olla ka neli aastat? Kas lisaks Reimile, Marko Kristalile ja Igor Prinsile on silmapiiril veel huvitavaid kandidaate?

Oleme pannud paika kaheaastase loogika, aga mõistagi võib elu teha korrektiive, aga see on väga spekulatiivne ja sellest pole isegi mõtet kõnelda. Rõhutan veel kord: soovime, et Eesti koondist juhendaks eestlasest treener, ja tahame naasta selle olukorra juurde praeguste plaanide kohaselt kahe aasta pärast. Praegu tundub, et seda plaani võib muuta vaid koondise eriline ebaedu või eriline edu. Esimesel juhul naaseme pigem varem ja teisel juhul pigem hiljem.

Sinu nimetatud mehed on praegu need, kellest saab rääkida. Kahe aastaga võib palju muutuda, aga kindlasti peaks kõnealune põlvkond saama oma võimaluse koondise juures, see on selge. Kes võiks veel peale tulla, on praegu raske oletada – täna sellist kandidaati ei paista. On selge, et enne koondise juurde pääsemist peab treener olema edukas mõne meie klubiga ja see maastik nii kiiresti ei muutu.

Kas oli ka päevakorras korraldada Rüütlile lahkumismäng (kohtumine Aserbaidžaaniga) või oligi plaanis teda meeles pidada jalgpallihooaja lõpetamisel?

Kui jalgpalliliidu juhatus otsustas Tarmot sügisel 2011 autasustada meie kõrgeima aumärgi, kuldmärgiga, siis küsisin temalt, kas ta soovib saada selle kätte kohe, ja Tarmo vastas, et pigem sooviks ta autasustamist pärast treeneriperioodi lõppemist koondise juures.

Mis puudutab lahkumismängu, siis oleks seda praegu, mil Tarmo on alles parimas treenerieas, talle kummaline korraldada. Sellega oleksime nagu välistanud tema naasmise koondise juurde või koguni mistahes muule treeneritööle ja see olnuks halb signaal. Teenekatele mängijatelegi korraldatakse lahkumismäng alles siis, kui nad on jalgpallurikarjääri lõpetanud. Kindlasti on kunagi tulemas ka treener Tarmo Rüütli lahkumismäng, aga ma loodan, et selleni on veel vähemalt kümmekond aastat aega.

Kohtumine Aserbaidžaaniga ei oleks sobinud lahkumismänguks ka seetõttu, et liidu juhatus tegi lõpliku otsuse palgata välistreener umbes tund aega enne nimetatud mängu algust ja kui me siis oleks tormanud alla garderoobi otsust levitama või kuulutanud asja välja staadioni diktori kaudu, olnuks see rumal. Samuti kaotanuks mäng Liechtensteinis igasuguse tähenduse ja toimunuks teises meeleolus.

Rõhutan: Tarmo Rüütli leping Eesti koondise peatreenerina ja tema teine periood koondise tüüri juures lõpeb 31. detsembril 2013 ja see on ainus asi, mis praegu lõppemas on. Me täname Tarmot senitehtud töö eest, kuid ei soovi teda mingil moel maha kanda ega erru saata, vaid tahame, et Tarmo parimad päevad treenerina oleksid ees ja miks mitte ka koondise juures.