Sebastian Coe: jooks on väga tehniline ala

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inglise jooksukuulsus Sebastian Coe (vasakul) seletab Maratoni toimetajale Priit Pulleritsule, et sportlasena tuleb olla kogu aeg uudishimulik: mis on järgmise nurga taga, kas ma suudan joosta kiiremini?
Inglise jooksukuulsus Sebastian Coe (vasakul) seletab Maratoni toimetajale Priit Pulleritsule, et sportlasena tuleb olla kogu aeg uudishimulik: mis on järgmise nurga taga, kas ma suudan joosta kiiremini? Foto: Toomas Huik

Viimaseid kiireid ja sitkeid valgeid jooksumehi väidab, et arenenud maailma jooksjad loodavad liiga palju tehnoloogiale, selle asemel et korralikult trenni teha.

Inglane Sebastian Coe oli kolm ja pool kümnendit tagasi maailma staadionide valitseja. Iga tema võistlus oli sündmus: ta jooksis kaunilt, lõdvalt, võidukalt ja kiiresti. Coe püstitas karjääri jooksul kaheksa maailmarekordit, millest 800 meetri aeg 1.41,73 püsis löömatuna 16 aastat ja 1000 meetri aeg 2.12,18 koguni 19 aastat. Sügisesel külaskäigul Tallinna leidis ta aega anda intervjuu ka Maratonile.

Kui kiiresti suudaksite praegu joosta 800 või 1500 meetrit?

Oh, ma isegi ei mõtle sellele (naerab).

Millal viimati üldse aja peale joosta proovisite?

Polegi proovinud. Enamasti jooksen rahuliku ühtlase tempoga. Mõnikord teen ka lühikesi kiiremaid lõike.

Kui lähen staadionile, siis tavaliselt selleks, et joosta seal mõned intervallid koos poegadega, kes mängivad jalgpalli. Nad teevad seal vahetevahel jooksutrenni.

Mis te arvate, kas kahest minutist saaksite 800 meetri jooksus jagu?

Kahtlen. Ma ei tea... Tõesti ei oska midagi arvata. Olen 57 aastat vana.

Millal viimati kellaga võidu jooksite?

Enne seda, kui tippspordist loobusin. Pärast seda pole ma kordagi aja peale jooksnud. Kui jooksmas käin, siis tavaliselt tunnikese linnast väljas maal, kus on ilus, samuti jooksen mõnikord jooksulindil. Aga ma ei mõtle tulemuste peale. Ma ju ei võistle enam.

Millises seisundis on teie lihased, liigesed ja luustik?

Pole viga. Mõnikord, kui olen jooksnud, annavad põlved pisut tunda.

Teevad valu?

Ei, seda mitte. Aga mu liigesed on pidanud ikkagi suurt kilometraaži taluma.

Olen korduvalt vaadanud teist vändatud tõsielufilmi «Sündinud jooksjaks» («Born to Run») ega näe seal kordagi, et kasutate pulsikella.

Jah, õige.

Tänapäeval ei jookse peaaegu keegi pulsikellata. Kuidas te ilma selleta hakkama saite?

Arvan, et praegu loodetakse ülemäära palju tehnoloogiale. Muidugi on tehnoloogia tähtis – ärge saage minust valesti aru. Minu isa, kes treenis mind, lõi väga edumeelse meeskonna. Tegime igasugu analüüse, kui jooksin lindil. Samuti analüüsisime jooksustiili, tegime biokeemilisi ja füsioloogilise võimekuse teste, vereanalüüse.

Kuid tollal polnud sellist tehnoloogiat nagu praegu – seda esiteks. Teiseks oli tehnoloogia, mida kasutasime, väga kohmakas. Siis polnud väikseid mikrokiipe, nagu nüüd kasutatakse.

Aga tegime sellegipoolest trenni väga teaduslikult, kuigi meil polnud käepärast moodsat tehnoloogiat.

Mille järgi te siis treeninguid sättisite ja planeerisite, kui teil pulsikella polnud?

Taastumise kiiruse järgi. Taastumisfaas on treeningutel väga tähtis. Ja ma ei mõtle üksnes taastumispause intervalltreeningul lõikude vahel, vaid taastumist suurte treeningutsüklite vahel. See on väga tähtis, sest areng toimubki siis, kui oled taastumistsüklis.

Kui palju kasutasite energia- ja taastumisjooke, toidulisandeid?

Ei kasutanud, sest neid samuti ei olnud. Mulle meeldis reede õhtul õlut juua. Muul ajal jõin peamiselt vett.

Aga toitumist jälgisite?

Mulle andis nõu toitumisasjatundja, kuid me ei mõõtnud toidukoguseid. Jälgisime vaid toitumise tasakaalu ning seda, et toitumine sobiks vastava treeninguperioodiga. Näiteks, kui tegin pikki mahutreeninguid, siis jälgisin, et tarbiksin rohkem süsivesikuid. Arvan, et ka toitumise vallas on hakatud ülemäära palju tähelepanu pöörama teadusele. Võib-olla Euroopa sportlased kulutavad liialt aega, keskendudes teadusele, selle asemel et kulutada rohkem aega treenimisele.

Praegusel ajal on eurooplased väga nõrgaks jäänud, vähemasti on nad nõrgemad, kui teie olite omal ajal.

Tehnilistel kergejõustikualadel on eurooplased väga tugevad. Nad võitsid Moskva MM-võistlustel 23 kulda 47-st.

Ometi pole eurooplaste tulemused jooksualadel nii head, nagu olid teil. Miks?

[Somaalia päritolu] Mo Farah on Briti jooksja. Ta on treeninud väga targalt ja usinalt ning saanud suurepärast treenerinõu USAst. Tema karjäär, mis vahepeal seisma jäi, on nüüd tõusuteel. Neli aastat tagasi ei paistnud tal enam mingit arengut. Nüüd on ta [5000 ja 10 000 meetri jooksu] olümpiavõitja ning maailmameister. See kõik on seletatav hea treenimisega. Ma rõhutan: hea treenimisega! Alberto Salazar ei ole aidanud ainult Mo Farah’t, vaid ka [Londoni olümpia hõbemedalimeest 10 000 meetri jooksus] ameeriklast Galen Ruppi, kes kuulub nüüd väga konkurentsitihedate jooksualade tippu, sinna, kus seni olid valitsenud aafriklased. Nii et veel kord: tulemused on sõltuvuses heast treenimisest.

Ma ei usu, et Euroopa sportlaste tulemused on... kuidas nüüd öeldagi... ette määratud kehvemaks. Võistlesin ju ka aafriklaste vastu, kuigi neid ei olnud siis nii palju. Aga näiteks [1970. aastate tippjooksjad] Mike Boit ja James Maina olid võrdselt head kõigi teiste tollaste tippudega võrreldes. [1987. ja 1991. aasta maailmameister 800 m jooksus] Billy Konchellah, [Barcelona olümpia teine 800 m jooksus] Nixon Kiprotich ja [Souli olümpiavõitja 800 m jooksus] Paul Ereng olid samuti mehed, keda omal ajal võitsin. Edestasin aga seepärast, et tegin hästi trenni.

Kuigi teie isa polnud ju jooksutreener...

Ta oli iseõppinud treener. Noorena oli ta teinud rattasporti.

Hämmastav, et ta suutis teid maa­ilma tippu viia ega teinud seejuures ühtki viga!

Ta oli tark mees, hariduselt insener, mistõttu sai hästi aru, kui tähtis on teadus. Mu isa kuulas teisi, analüüsis nende räägitut, luges palju. Ja siis otsustas n-ö toimetada kõike seda, mida ei pidanud mõistlikuks.

Mis on tähtsuse järjekorras need tegurid, mis tegid teist maailma parima keskmaajooksja?

Siin on tegu kombinatsiooniga paljudest teguritest. Selge see, et arukas treeneritöö on väga tähtis. Seejärel tuleb soov saada parimaks. Siis elustiil, mida järgid – pühendumine on vajalik, kui tahad saada parimaks. Pead olema kogu aeg uudishimulik: mis on järgmise nurga taga, kas suudan joosta kiiremini, kas jaksan tuleval aastal joosta kiiremini, kui jooksin sel aastal? Edu võti ei ole selles, et keskendud ühele võistlusele või ühe medali võitmisele, vaid selles, et teed kõike, mida suudad, et saada kõige kiiremaks, parimaks jooksjaks.

Teil oli haruldaselt hea kiirus, nii et ilmselt on oma roll ka geneetikal?

Jah, mul oli hea kiirus, aga inimesed kipuvad unustama, et tegin selle kallal pidevalt tööd. Talvel treenisin kahel päeval nädalas ainult koos sprinteritega – ja nii terve talve. Mu jõutreeningute ülesehitus oli selline, et lisaks kiirusele arendasin ka kiiruslikku vastupidavust.

Sa võid olla väga kiire, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Võid joosta 200 meetrit 22 sekundiga, aga see pole otsustav. Küsimus on selles, kas suudad 1500 meetri viimased 200 meetrit läbida 23 või 24 sekundiga. Kas suudad 800 meetri lõpus läbida viimased 200 meetrit 25 või 26 sekundiga? See ei sõltu kiirusest, vaid kiiruslikust vastupidavusest.

Mis oli kiiruse treenimisel peamine?

Jõud, liikuvus, stiil. Ka geneetika. Mul on ilmselt valgete ja punaste lihaskiudude hea tasakaal. Arvatavasti jagus mul palju valgeid [kiireid] lihaskiude, et joosta kiiresti, aga ka piisavalt punaseid [aeglasi] lihaskiude, et saada hakkama vastupidavust nõudvatel aladel.

Mida te liikuvuse alla silmas peate?

Venitamist. Liigutuste ulatust. Lisaks töötasin kogu aeg oma jooksustiili kallal. Jooksmine on tehniline ala. Inimesed arvad, et jooksmine on lihtne. Ei, jooksmine on väga tehniline. Alates sellest, kuidas sa asetad jala maha, kuidas hoiad käsi.

Teil oli silmapaistvalt lõtv jooksu­stiil. Kuidas selle saavutasite?

Nägin selle kallal kogu aeg vaeva. Jah, mul oli ka õnne, sest mul oli loomupäraselt hea stiil. Aga mu isa töötas mu kätetöö, sammupikkuse kallal. Tegime erinevaid kiirustrenne, et arendada spurdivõimet. Kogu selle lõtvuse taga oli palju mõttetööd.

Miks te ei võistelnud oma kuulsa pearivaali Steve Ovetti vastu, v.a tiitlivõistlused?

Siis, kui tahtsime teineteisega võistelda, oli üks või teine meist vigastatud. Tema oli vigastatud 1981. aastal ning mina 1982. ja 1983. aastal. Seejärel võistlesime mõlemad Los Ange­lese olümpial. (Coe võitis Los Angeleses 1500 meetris kuld- ja 800 meetris hõbemedali, Ovett jäi 800 meetri finaalis viimaseks ning 1500 meetri finaali katkestas viimase ringi algul. P. P.)

Aga miks te 1979. aastal ei võistelnud?

Tema otsustas siis minu vastu mitte võistelda. Ta oli võtnud vaikse aasta, et valmistuda [Moskva] olümpiaks. 1981 kutsuti meid mõlemat võistlema Kuldsele miilile Brüsselisse, aga ta otsustas mitte tulla. Miks, seda peate temalt küsima.

Kas tahate saada ROKi presidendiks?

See on teiste otsustada. Kui saan aidata spordiliikumise kujundamisele kaasa, siis loomulikult tahaks seda teha. Aga see on [maailma] teiste spordijuhtide otsustada.

Sebastian Coe (57)

Endine Inglismaa keskmaajooksja, lord.

Võitis Moskva ja Los Angelese olümpial 1500 m jooksu ning sai kummalgi korral hõbemedali 800 m jooksus.

Euroopa meister 800 m jooksus 1986.

Püstitanud keskmaajooksus kaheksa maailmarekordit ja kolm maailma sisetippmarki.

Isiklikud rekordid: 800 m – 1.41,73;

1000 m – 2.12,18; 1500 m – 3.29,77;

1 miil – 3.47,33.

Suurbritannia Olümpiakomitee esimees; Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu IAAF juhatuse liige; oli Londoni olümpia korralduskomitee juht.

Valiti maailma parimaks sportlaseks 1979 ja 1981.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles