Õlut? Tänan, ei!

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu maratonil valitseb joogi järele suur nõudlus, nagu näeb sel Palu toitlustuspunktis tehtud fotol. Aga õlle väljateenimiseks tuleb jõuda finišisse.
Tartu maratonil valitseb joogi järele suur nõudlus, nagu näeb sel Palu toitlustuspunktis tehtud fotol. Aga õlle väljateenimiseks tuleb jõuda finišisse. Foto: Margus Ansu

Kes ütles, et õlu spordivõistlusel jõudu ei anna? Annab küll, ja kuidas veel! Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juhataja, on lugenud nii mitmegi maratonihundi memuaare, kus nood on pihtinud, et mõte finišis, Elva männimetsade all ootavast kuumast meeõllest on andnud pika suusasõidu viimaseks kolmandikuks jõudu juurde.

Soe ja magus, kergelt alkohoolne mõdu on kuulunud Tartu suusamaratoni finišimenüüsse juba 1990. aastate lõpust. Enamgi veel: sellest on kujunenud Eesti massispordi esiürituse tunnusjook, mille kuulsus ulatub isegi Euroopasse. Endine Worldloppeti peasekretär Angelo Corradini, nüüdne Marcialonga korralduskomitee president, sattus seitse aastat tagasi Tartu maratonil osaledes kuumast meeõllest sedavõrd vaimustusse, et lasi möödunud talvel suusatamise MM-võistluste aegu Val di Fiemmes püstitada Cava­lese linnakese peaväljakule samuti õlletelgi.

«Kuum õlu, mis soojas toas tundub kaunis rõve jook,» tunnistab Kelk, «omandab hoopis teise värvingu, kui oled mitu tundi väljas külmas viibinud ja värskest õhust joovastuses – väga sobiv jook.»

Seni, nagu aru saate, on ses loos rääkinud valdavalt emotsioonid. Aga mis pilt avaneb siis, kui kuulata kainet mõistust? Ehk läheneda küsimusele teaduslikult.

Jood, aga kasu pole

Professor Ronald J. Maughan, sportlaste toitumise tunnustatumaid asjatundjaid maailmas, möönab hiiglaslikus spordimeditsiini kogumikus, et paljud peavad õlut pärast finišeerimist heaks joogiks, sest usuvad, et see aitab taastada pingutuse ajal kaotatud vedelikuvarusid organismis.

Ent uurimused, millele Maughan viitab, ei tiku seda arvamust kinnitama. Jah, kui juua lahjat, 2–3-protsendilist õlut, siis sellest pole vähemasti hullu. Aga kui libistada kurgust alla 4-protsendilist ja veelgi kangemat kesvamärjukest, siis kuue tunni järel ehk taastumisperioodi lõpuks – isegi juhul, kui olete joonud poolteist korda rohkem, kui sportides vedelikku kaotasite – olete ikkagi n-ö kuival. Tartu maratonil pakutava porteri kangus on kuus ja pool protsenti.

Samuti ei pea professor Maughan uuringutele tuginedes õlut sugugi heaks energiavarude taastajaks, sest esiteks sisaldab see vähe elektrolüüte ning teiseks tekitab täiskõhutunde, mis omakorda tähendab, et pärast pingutust muutub söögiisu väiksemaks. Lisaks takistab õlu organismis glükogeeni varude taastamist – aga just glükogeeni varud lähevad tugevasti sportides käiku.

Janused noored

Ent need pole veel kõik hädad. Teadupoolest põhjustab pikk ja tugev pingutus lihastes ja kudedes mikrotraumasid. Kui seejärel alkohoolseid jooke tarbida, siis ei mõju need pisikahjustustele põrmugi nagu palsam, vaid aeglustavad nende paranemist, ilmneb professor Maughani uurimusest. Ja veel üks asi, märgib ta: kui külma ilmaga alkoholi tarbida, suureneb soojakadu nahapinnalt ehk külmetustunne poeb hõlpsamini ligi.

Need tõsiasjad on Tartu maratonil osalejaile küllap uudiseks, sest miks muidu, nagu on täheldanud peakorraldaja Indrek Kelk, on mõni mees käinud pärast finišeerimist tasuta õlle sabas kaks või isegi kolm korda, ehkki igale maratonilisele on mõeldud üksainus 300-milliliitrine tops õlut. Ta on täheldanud, et isegi mõned verisulis suusamehed on püüdnud kätt õlle järele sirutada, ent pidanud häbelikult silmi maha lüües leti eest eemalduma, kui õllejagajad on nende vanust küsinud.

Tegelikult võiks noored öelda õllejagajaile, kes neile õlut keelasid, suure aitäh. Sest professor Maughan tõdeb oma uurimuse kokkuvõttes, et paljud neist, kes peavad õlut taastumisvahendiks, unustavad, õllekilk peas, õige ja korraliku taastumise, samuti jätavad märjad riided kiiresti kuivade vastu vahetamata ega otsi õllest julgust juurde saanuna külma eest kaitset, mistõttu jäävad tähelepanuta esimesed alajahtumise märgid.

Siiski osaleb Tartu maratonil arvukalt ka neid, kes õllelõksu ei lange. Sest miks muidu on võistluse korraldajad saanud iga aasta õlle mõningase ülejäägi tootjafirmale tagasi saata.

Kas teate, et...

Tartu maratoni meeõlle tegemiseks kulub:

4500 pudelit ehk 225 kasti porterit

23 kilo mett

lisaks sidrunimahla

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles