Eesti jalgpallikoondise peatreener Tarmo Rüütli annab aastavahetusel ameti järeltulijale üle rahuliku südame ja teadmisega, et asju sai tehtud õigesti. Viimased kuus aastat Eesti jalgpallikoondise peatreeneri ametis olnud mees avaldab pikemas usutluses põhimõtte, millele ta on kindlaks jäänud nii treeneripingil, ise mängijana väljakul viibides kui ka tavaelus – ära muretse asjade pärast, mida sa muuta ei saa, tegele nendega, mida muuta saad, ning õpi nende kahe vahel vahet tegema.
Tarmo Rüütli, Sa olid Eesti koondise tüüri juures ligi kuus aastat. On see pikk või lühike aeg?
Ütleme, et see on selline pikapoolne paras aeg. Kisub pika poole juba, aga jah, täitsa paras.
Sinu jaoks oli ka paras?
Ma arvan küll.
Kui kõrvaltvaataja pilguga vaadata, siis õnnestus sul selle aja jooksul saada koondis oma käekirja järgi mängima. Tunned sa ise sama?
Kui protsess pidevalt käib, siis on raske seda kohe niimoodi öelda. Aga kui võrrelda neid mänge, mis me tegime alguses, sellega, mida praegu suudame, siis on edasiminekut kindlasti. Alles täna (kolmapäeva – toim) hommikul vaatasin videolt mängu Aserbaidžaaniga ja periooditi oli pilt ikka üllatavalt hea. Kui mõelda tagasi viie aasta taha, siis tollal me niimoodi mängida ei suutnud. Päris rõõmustav areng.
Tunned sa seda ka, et sul jäi midagi tegemata?
Ei, mis… Ma ei ole selline tuha pähe raputaja tüüp. Annad ikka oma parima ja ega mäng ei sõltu ju ühest inimesest. Saada väikeses Eestis sats nii soliidselt mängima – järelikult on asja tehtud õigesti.
Kas see oli ka mõnes mõttes õnn, et sul oli näiteks Konstantin Vassiljevi näol võtta mees, kes suutis sinu jalgpallinägemust koondise eesotsas edasi kanda?
Loomulikult on ta üks selline pärl, kes on igale meeskonnale tähtis. Aga samal ajal ei tohi seda kindlasti üle tähtsustada. Iga mängija pidi omas rollis hakkama saama ja arenema. Oleme teinud häid mänge ka ilma Vassiljevi ja Ragnar Klavanita.
Sellised mängijad olid olemas, kellele oli minu mängunägemus hingelähedane ja vastuvõetav. Ma ei nõudnud neilt midagi sellist, mida nad ei suuda, kuid palliga mängimine on alati palju mõnusam kui ilma pallita ja seda ma neilt ka soovisin. Kindlasti ei olnud mul raske oma sõnumit nendeni viia, küsimus on lihtsalt vanas tões, et iga meeskond mängib nii, nagu vastane laseb. Pead suutma leida mängus tasakaalu palliga ja ilma pallita mängimisel – kui jätad ühe või teise osa tähelepanuta, siis meie klassiga meeskond lihtsalt süüakse ära.
Tundus, et meeskonnavaimu tekitamisega ei tulnud sul selle aja jooksul eraldi tööd teha?
Jah, vaimu ja sisekliima taha meil miski ei jäänud. Oli pingevaba õhkkond, inimesed tundsid üksteist. Ei olnud vastuvoolu ujumist.
Väljapoole paistis pooleteise aasta tagune suvine Lõuna-Ameerika turnee ühe sellise kohana, kus mõnda mängijat süüdistati lausa selles, et ta ei soovinud koondisesse tulla. Kas see olukord näis sulle seestpoolt ka sama dramaatiline?
Me ei ole meeskond, kes valib vastaseid, vaid meid valitakse. Ja kui meid valitakse, ei pruugi see olla meie jaoks soodne hetk ning sa ei ole tol hetkel just liiga õnnelik. Kuid Uruguai või Tšiili on igale jalgpallurile atraktiivne ja tobe oleks ju öelda, et teate, me ei saa ikka satsi kokku, me ei hakka tulema.
Kui sind platsi kõrval vaadata, siis vahel küll teed kõvemat häält, aga mängijate peale karjumas pole sind kunagi kuulnud. See ei lähe sinu põhimõtetega kokku?
Häält on mõtet tõsta siis, kui sul on vaja mingi info kellenigi viia. Milleks karjuda, olgu tegu eksimuse või millega tahes? Ja koondisemängude atmosfäärgi on juba selline, et sageli on raske isegi positiivset mõtet mängijateni viia – lärm on nii kõva. Pigem katsud meelde jätta ja kui tekib õige moment, ütled ära.
Kohtunike peale sa ka üldiselt häält ei tõsta – kas sul niimoodi endal mängu järel liialt pingeid sisse ei jää? Või maandad sa neid mingil teisel moel?
Mingid pinged on kindlasti, aga kuna ma ise suhteliselt palju liigutan ennast, siis füüsiline aktiivsus aitab selle maha saada. Tulen nendest mängujärgsetest olukordadest suhteliselt kergesti välja.
Kas miski platsil toimuv suudab sind üldse endast välja viia?
Ei saa olla midagi sellist. Tihtipeale on asju, mida ma ei saa mõjutada. Sa võid ju penalti peale end siniseks vihastada, aga tuleb selgeks teha, mis sõltub sinust ja mis mitte, ning osata nende asjade vahel vahet teha. Endast välja minek ei anna mitte midagi.
Aga kui kohtunik tõesti väga liiga teeb?
(Väga kindlalt.) Neelan alla. Ühtegi vilet ju tagasi ei võeta. Juba sel ajal, kui ise mängisin, ei kraaksunud ma kohtunikega eriti. Teadsin, et kui ta vilistas, siis on kõik – see otsus on tehtud. Tegele järgmiste asjadega!
Püüad seda suhtumist ka mängijatele edasi anda?
Olen üritanud, sest kui nad end liiga vabalt tunnevad, siis nad korjavad ainult kaarte.
Ega sul endal enne mänge mingeid ebausklikke harjumusi pole?
Hullusti pole olnud. Naljaga pooleks – mäletan, et Levadia aegadel pesin mängupäevadel auto ära. (Muigab.) Üks abitreener käis näiteks kirikus, mina pesin autot. Vahel aitas, aga mitte alati. Rutiin on pigem see, et tuleb olla korrektne ja asju kohusetundlikult teha.
Klubitreenerile antakse kaks-kolm järjestikust kehva mängu kergemini andeks, koondise treener satub sellisel juhul kohe kriitika alla. Kuidas sa sellega hakkama oled saanud?
Ma pole küll üheski sellises klubis olnud, kus kaks-kolm kehva mängu kergelt andeks antakse... (Naerab.) Aga eks Eesti koondise puhul on jällegi vastased tugevamad ja ootused selle võrra väiksemad. Peab jääma realistiks, vähemalt meie oma kitsamas treenerite ringis – katsuma paduoptimistide ja ebarealistlike ootustega inimeste kommentaaridele mitte tähelepanu pöörata. Tuleb suhelda nende inimestega, kes asja seestpoolt teavad ja tunnetavad.
Internetikommentaaride lugemisega sa ennast niisiis ei vaeva?
Jah, kommentaare ma ei loe juba aastaid ning ka mõne artikli puhul piisab mulle pealkirja nägemisest. Siis vaatan veel autorit ka ja saan aru, et pole mõtet ennast närvi ajada. (Muigab.) Kommentaaride lugemist ma kogenud inimesena üldse soovitan treeneritel mitte harrastada. Ise lõpetasin sellega juba aastaid tagasi, Levadia päevil.
On sul veel mingeid põhimõtteid, mis on sulle endale tähtsad ja mida sa oled elus püüdnud edasi anda – nii treenerina kui ka isana?
Eks neid ikka on, aga minu jutust tuleb ju alati lugeda ridade vahelt. Võin tõsise näoga nalja teha ja lolli jutu vahel mõne tõsise killu välja visata. Mul ei ole kellelegi midagi õpetada – räägin nii nagu mina tunnen ja kui keegi leiab sealt midagi, siis palun väga, võtke heaks või pange pahaks.
Mainisid juba ise tõsise näoga nalja tegemist – mängueelsetel pressikonverentsidel tuli selliseid seiku tihti ette. Oli see vahel ka teadlik tegevus, et survet mängijatele vähendada ja pinget maha võtta, või tuleneb see lihtsalt sinu loomusest?
Ikka loomusest. Eks mõni pressikas on läinud nii ka, et mul on tuju, kus ei taha eriti midagi rääkida. Aga tihti on vaim värske. Mul on meeskonna koosolekutel samamoodi, et lähenen tõsisele asjale naljaga. Pärast mõtled, et kurat teab... paned teadlikult pidurid peale. Ega kõik ei tarvitse aru saada, et mõnikord ma küll teen nalja, aga seal on sügav mõte sees. Kuid eks lõbustan ikka ennast ka, ega ma ei ole mingi hull pedant.
Tavainimene ei taha üldiselt tööd koju kaasa võtta, aga koondisetreenerina on see vist võimatu missioon?
Eks ta on, jah, paratamatu. Mõni on ikka küsinud, et no mida ta siis päevad läbi teeb. Aga võib-olla istun tugitoolis ja mõtlen? Protsess on pidev, see töö on minuga pidevalt kaasas.
Kas klubi- ja koondisetreeneri vahe väljendub ka selles, et oled viimasel juhul pere jaoks rohkem olemas?
Inimeste jaoks, kes on olulised, oled olemas nii või naa. Koondisetöö on rohkem nagu professoriamet ja selle rutiiniga võib ära harjuda. Praegusel hetkel ennast tagasi klubi etteotsa mõelda – see nõuab harjumist.
Jalgpalli sees oled sa päevast päeva niikuinii, aga on sul muid hobisid?
Olen üritanud hobidest eemale hoida, sest hobid on tapvalt aeganõudvad asjad ja ma ei kujuta ette, et ma käiks näiteks kalal või… Kurat, ma ei kujuta ette, kust nad selle aja võtavad – istuvad ja leotavad seda ussi! (Naerab.) Aga teisest küljest mine tea, samal ajal saab ju ka mõelda neid jalgpallivärke. Igaühele oma. Minul on pea kogu aeg nii ühel lainel, et ma ei suudaks küll sealt kõrvalt veel marke korjata või midagi… Elu on ümberringi, see ongi hobi, et jälgid mängu!
Sind võib teinekord ka teatris ja kinos kohata. Käid seal sageli?
Võib samamoodi öelda, et jälgin mängu, hoian kätt pulsil. Käin harvemini kui tahaks… paljud asjad on üldse nii nässus, vanasti olid mõne teatri repertuaariga jumala kursis. Praegu on nii, et sa ei saa ju piletitki! (Naerab). Mõtled ja nuputad, mismoodi saaks, siis mingi nipiga vahel jõuad sinna. Ajakirjanduse vahendusel olen ikka kursis, aga nii palju asju rullib korraga peale. Vanasti oli kinos kolm Ameerika filmi aastas ja need vaatasid ära… vahel sekka viskas mõne Prantsuse oma ka. (Muigab.)
Kas raamatuid jõuad ka lugeda või pole selleks aega?
Aega või tahtmist, ma ei oska öelda… Vahel avastan ennast mõttelt, et aru ma ei saa – kus peaks 24 tunni jooksul olema veel see aeg, kus loed raamatut? Lähed kell 12 magama ja mõtled, et annaks jumal, et saaks kaheksa tundi und täis. Ei tea, võib-olla see aeg tuleb selle arvelt, et tänapäeval istutakse ja loetakse Delfist uudiseid või Soccernetti. Võib-olla normaalsed inimesed loevad sel ajal raamatut. (Muigab.) Aga lennukis saab mõnikord ikka loetud, alles viimati lugesin Liechtensteinis käies Tiit Karuksi mälestusteraamatut. Vanast ajast on ikka kõik «Triumfikaared» ja asjad loetud, «Švejk» ja kolmed musketärid… Aga tollal telekat ja internetti ju polnud, siis oli see kõik lihtsam.
Maailma tippjalgpalli jälgid sa ka pidevalt, aga saad sa üldse seda lõdvestunult vaadata või hakkad ikka platsil toimuvat peas analüüsima?
Saan ikka vaadata. Kui on sellised mängud, mis tõmbavad kaasa, siis lähedki kaasa. Muidugi, mõnikord tahad pöörata tähelepanu eraldi asjadele ja jälgid, kuidas nemad ühele või teisele nüansile lähenevad. Aga vahel on süžee nii ettearvamatu ja üle mõistuse – hoiad pead kinni, et kuidas nii on võimalik.
On sul mõni konkreetne lemmikmeeskond?
See muutub, tihtipeale erinevatel põhjustel. Mõni treener on antipaatne – kui ta juhib mõnda meeskonda, siis ma ei ole selle meeskonna poolt.
Võid mõne nime ka välja öelda?
(Muigega.) Võin ikka, nad õnneks ei loe Eesti lehti, ma arvan. Olgem ausad – ja ega ma ei ole selle arvamusega üksi –, et mulle tihtipeale Mourinho ülevalpidamine ei ole meeldinud. Ja seetõttu ka vahepeal ei meeldinud Madridi Real. Nüüd siis on jällegi Chelsea selles rollis, et ma ei pea neid enda lemmikuteks.
Aga konkreetset lemmikut mul ei ole, välja arvatud muidugi Manchester United – seal ma olen elanud kaasa meeskonnale, treenerile, nende edusammudele. Õnneks Ferguson sai tšempionina lahkuda. Eriti, kuna aasta varem nad jäid alla Manchester Cityle – see oli valus hetk.
See oli dramaatiline hooaja lõpp, aga jällegi suur etendus – see ongi vist jalgpalli võlu?
Jah, jalgpall ongi ju imeline mäng, kus kõik võib hetkega pöörduda. Eks meil oli omalgi olukordi, kus me mingite imeasjadega teistest sõltuvalt play-off’i jõudsime – keegi lõi keskjoone pealt kaareka Serbiale väravasse, no sellist asja ei oleks vanake Hottabõtš ka välja mõelnud! (Naerab.) Või Omaani vastu, kus nelikümmend kraadi on kuuma, aga paned keskkaitsja ründesse, tambid pikki palle ja tuled võitjana ära. Kui näkkab, on kõik okei.
Jalgpallimaailmas räägitakse palju sellest, kes ikkagi on praeguse aja parim mängija. Mida sina ütled – Ronaldo, Messi, Ibrahimovic?
Mina panin oma valiku ära, mul pole häbeneda midagi. Minu eelistus oli Cristiano, Messi ma panin teiseks ja kas ma Ibrat sinna üldse valisin… jah, hoopis Ribery oli mul kolmas. Ronaldo panin Messist ettepoole, kuna ta on teinud väga häid mänge, pluss see, kuidas ta oma koondist meeletult aitas. Ja nagu ma ütlesin, siis pärast Mourinho lahkumist muutus mulle kogu Reali meeskond tunduvalt sümpaatsemaks. (Naerab.)
Aga Ronaldo on ikkagi omapärane, teist tüüpi inimene kui Messi. Ja ega ta nüüd nii väga ka ei daivi, või vähemalt ta pole kõige hullem. Paljudele võib mitte meeldida, kuidas ta enda kohta ütleb – et ma olen niivõrd ilus ja niivõrd hea. Sellepärast teda ei sallitagi. Mul ükskõik, kas ta on ilus või mitte, aga kurat, ta ongi ju hea! Ta suudab mängus asju otsustada ja mul pole mingit võimalust teda mitte kõrgelt hinnata.
Kas keegi on ka sinu silmis kõigi aegade parim mängija?
Raske öelda. Kui vaatad paremate päevade Maradonat, siis ta oli ikkagi geenius. Tema ampluaa oli ehk teistest veidi laiem ja see, mis ta palliga tegi, oli jumalast antud. Aga need asjad muutuvad, mäletan ka, kuidas Cruyff või Pele mängis… Võib teha mingi küsitluse ja öeldakse, et parim on see või too, aga mingit absoluutset tõde pole. Ka praegused tippmängijad on suhteliselt võrdsed.
Mängijana kuulud sa kolmandas liigas palliva ja paljusid ekskoondislasi ühendava JK Retro ridadesse. Kui palju praegu lõppenud hooajal ise väljakule jõudsid?
Eks kord nädalas tuli ikka mängida, vahest umbes kolm neljandikku mänge tegin kaasa. Tase tundub paras, kuigi põlv jälle jupsis siin natuke ja enne mängu pidin meililistis kirjutama, et see on mu viimane 90 minutit. Mehed muidugi lugesid välja, et see on mu viimane mäng üldse, pidin siis parandama, et 45 minutit ma ikka mängin edaspidigi. (Muigab.) Tulevad saaliturniirid ja kui liigesed on terved, võib togida küll. Kui palli näed, siis silmad lähevad ikka põlema!
Seda muret pole, et tahaks hakata platsil meeskonnakaaslasi juhendama?
Ei-ei, see pole üldse raske. Naudingi just seda, et ma ei õpeta kedagi, pigem lasen isegi ennast õpetada. Õpetan siis, kui on õpetamise aeg ja mängin siis, kui on mängimise aeg.
Kui vaadata ajas tagasi, siis mängijana alustanuna jõudsid omas ajas sinna, kuhu andis jõuda?
Jah. Minu mõtlemine oli küll selline, et välismaa oli koht, kuhu tol ajal lihtsalt ei saanud. Tuli pakkumine mängida Venemaal, aga ütlesin kohe ära, et sinna ma küll ei taha minna. Tol ajal polnud Eestis liidusarja meeskonda ka ja koondiski esines ainult Balti turniiridel. Ega rohkem variante polnud.
Noorena mängija, siis juba treener – oled sa ennast üldse kunagi ette kujutanud ka mingi jalgpallivälise tegevusega tegelemas?
Pigem oli ikka nii, et ükskõik mida ma tegin, oli see vahend jõuda eesmärgini ehk tegeleda maksimaalselt palju jalgpalliga. Olla mängijana võimalikult proff. Samamoodi oli koolis – meenub, et kui käisin TEMTis (Ehitusmehaanikatehnikum – toim), siis kippusid ikka laagrid vahele tulema ja õppejõud ütles ükskord: Rüütli, kas teile ei tundu, et te olete endale vale eriala valinud?
Nojah, vale eriala… Õppisin tollal maamõõtjaks, sest kooliharidus tuli saada. Saingi oma diplomi kätte, aga ega kogu see asi eriti peale ei läinud. Tehnikumist sain suunamise Norma tehasesse, kuhu Uno Piir mulle töökoha välja ajas, ja siis kutsuti juba Pärnusse, kus olin veel väga lühikest aega arhitektuuriosakonnas oma eriala peal. Pärast hakkasin juba minema mööda töökohti, kus sain võimaluse spordiga tegeleda.
Tänapäeval on tehnoloogial jalgpalli treeningprotsessis hästi suur roll – kas sa oled selles osas rohkem vana kooli mees või pöörad ka sellele suurt tähelepanu?
Nii palju pööran, kui palju tunnen, et see aitab. Ma suhtun mängu loominguliselt ja katsun hoida balanssi, et analüüsid, tabelid ja statistika ei mataks kedagi enda alla – et näeks seal taga ikka mängu ka. Tuletan pidevalt meelde seda Murphy seadust, mis annab eksperdi definitsiooni – ekspert on see, kes teab aina rohkem ja rohkem aina vähemast ja vähemast, kuni lõpuks teab mitte millestki kõike.
Sa nüüd ütlesid – vana kool... Ma ei tea, on ta vana kool või mis, aga ma ei taha selliseks eksperdiks saada, statistikasse uppuda. Džiisõs, kui ma näitaksin sulle neid analüüse kõigi mängijate kohta, mis meile tulevad – lehekülgede kaupa iga mehe kohta igasuguseud numbreid... Mul on vaja ennast ka kuidagi läbi pureda nendest asjadest! (Naerab.) Muidugi, on inimesed, kelle elu ongi mänguanalüüs ja kes võivad teha miljonit moodi statistikat, aga kas ma panen nüüd järgmine kord jala selle või hoopis selle nurga all vastu palli ja kas ta läheb siis väravasse… Ma ei suuda aru saada neist, kes arvavad, et analüüs teeb imet – ta on abistav element, mitte resultaadi tootja.
Aga igapäevaelus – oled sa tehnikainimene?
No kuidas öelda – mis on tehnika? Muruniidukiga saan lõdvalt hakkama, rolleriga sõidan, autoga sõidan. Olen vahetanud vana Volga tagumist pooltelge Pärnu teatri ees parklas ilma ühegi abiliseta. (Naerab.) Ikka olen, jah.
Aga moodne tehnika – arvutid, iPadid, iPodid? Hommikul teed arvuti lahti või võtad paberlehe kätte?
Arvutit ikka näpin, aga paberlehe võtan kätte siis… kui on vaja ahju tuld teha. (Naerab.). Samas see arvuti… elu on läinud nii nässu mõnes mõttes. Selle Delfi terrori all elad – ta on ju mõnes mõttes nagu psühhoterror. Esimestest pealkirjadest hakkab peale ja igal hommikul sulle lajatatakse. Ja kui tahad teda kuradit lugema hakata, siis sulle öeldakse, et osta päevapilet! (Naerab.) Aga tuleb ju leppida ajaga ja eks minagi võtan järgmiseks siis juba arvutis Soccerneti uudised lahti.
Tundub, et online-meedia suurim fänn sa ei ole?
Ei ole tõesti, sest paljud asjad keeratakse nii üle võlli, et lõpuks ei saa aru, kus on saba ja kus sarved. Võtame kas või selle Kaur Kenderi asja – keegi ei saa enam arutada, mis on plussid või mis on miinused, kõik lajatavad. Aga sul ei ole sellest pääsu. Vanasti oli hea, ajasid end kella kümneks leheputka juurde, teisipäeval oli spordileht, reedel oli Sirp. (Naerab.) Praegu pannakse asi paika juba esimeste pealkirjadega.
Rääkides põletavatest uudistest – praegu vaieldakse tuliselt selle üle, kas ETV peaks järgmisel suvel toimuva jalgpalli MMi ülekannete jaoks raha leidma või ei. Mis on sinu arvamus?
Ma ei saa ühest asjast aru – jalgpallis on nii, et kui ma mingit asja juhin, siis ma tean, mis siin toimub. Ma ei saa öelda, et oh, Poom ei tea seda, Kivisild toda ja Pareiko kolmandat asja. Mina ju olen pandud peatreeneriks, ma pean teadma. Aga mõnikord tekib küsimus, kas peaministril ei ole siis võimalust hoida asju kontrolli all ja panna asjad paika kitsamas ringis, et ei tekiks muljet, nagu üks ei tea, mis teine teeb. Loen, et on vaja 600 000 eurot, aga siis tuleb välja, et 400 000 tuleb niikuinii maksta või ongi juba makstud. Rääkige selget juttu! Udutamist on jälle natuke rohkem kui peaks olema.
Kas Sinu arvates peaksid eestlased MMi kindlasti ETVst nägema?
Ma olen sellest ajast pärit, kus vaadati kesktelevisioonist või kes kust, aga kuidagi ikka ära vaadati. See, et sul on kõik mängud, eestikeelne stuudio… see on ikkagi uue aja teema. Vaadatud saab teda igati moodi ja ega ta tänapäeva võimaluste juures kellelgi nägemata ei jää. Võib-olla olemegi natuke ära hellitatud. Aga tahaks näha, et lahendused tuleks kiiremini ja konkreetsemalt.
Kui me räägime lahendustest – mis saab Tarmo Rüütlist edasi? Kas sind paeluks kõige rohkem töö jalgpalliliidus, mõne Eesti meeskonda juhendamine, noorte treenimine...?
Olen praegu võtnud täitsa teadliku selguseta perioodi ja olen avatud erinevatele vestlustele. On optimaalne, kui selline olukord kestab detsembri keskpaigani, siis võib hakata otsustele mõtlema. Aga kõik su öeldud variandid on head, pole ühtegi, mis poleks minu jaoks piisavalt väärikas. Jalgpalli juures on iga tegevus omamoodi tähtis ja rõõmu pakkuv.
Kas välismaalt ei ole sinu vastu huvi tuntud?
No… uuritud on. Praegu on info kogumise periood, midagi konkreetset pole vaja olnud vastata. Aga kui selline võimalus tekiks, siis kui sa seda vastu ei võta, võid pärast kahetseda – kurat, vanamees, sul oli ju see variant! Kui oled valmis elus mingis asjas lõpuni minema, siis see on üks niisugune koht.
Tarmo Rüütli (59)
Mängijakarjäär:
• mänginud klubides Viljandi ATB-8, FC Norma, Pärnu Kalev, Pärnu Kalakombinaat / MEK, Pärnu JK Tervis
Treenerikarjäär:
• 1990 Pärnu Kalakombinaat / MEK
• 1991–1997 FC Flora (abitreener)
• 1997–1999 Viljandi Tulevik (algul abitreener, seejärel peatreener)
• 2000 FC Flora (peatreener)
• 2000 Eesti koondise peatreener
• 2001–2002 Viljandi Tulevik (peatreener)
• 2003–2008 Tallinna Levadia (algul abitreener, hiljem peatreener)
• 2009 FC Flora (peatreener)
• 2008–2013 Eesti koondise peatreener
• Eesti koondise peatreenerina 87 mängu, 28 võitu, 18 viiki ja 41 kaotust