Robert Rooba ja Siim Liiviku koduklubi Espoo Blues alistas kümnete eestimaalaste pilgu all Pori Ässät.
Võimas Eesti hokibluus Espoos
11. detsember 2013, 07:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlaste õhtu Espoo Bluesi koduhallis kujunes eestikeelseks, eestimeelseks ja võidukaks. Bluesi mehed Robert Rooba ja Siim Liivik skoori ei teinud, kuid Pori Ässät sai sellegipoolest küüti 4:2. «Täname teid kõiki, kes te meile kaasa elama tulite,» ütles Rooba pärast mängu spordibaaris kümnete kaasmaalaste ette astudes. «See näitab, et Eesti jäähoki pole surnud.»
Eestimaalased võtsid Liiviku ja Rooba kutse tulla neid ja Bluesi vaatama rõõmuga vastu. Tuldi lahe mõlemalt kaldalt. On ju hoki väärt mäng ja Soome meistriliigas play-off’i koha nimel heitlev Blues osaliselt justkui Maarjamaa klubi. Ah jaa, sel õhtul on Eesti pass pileti eest, eurosid ei nõuta.
Poolteist tundi enne mängu astuvad esimesed fännid Barona Arena ustest sisse. Neid tervitavad kaks viksi noormeest, seljas sinised Bluesi särgid, kuid suus sulaselge eesti keel, ja ulatavad saabujale mängukava, samuti maakeelse. Kava kaunistavad mõistagi Liivik ja Rooba, näod karm-tõsised, vastase tuuseldamiseks valmis.
Kavaulatajad on Espoo Bluesi juuniorid Kristofer Jõgi ja Robert Arrak. «Kui tahad, et su laps saaks korralikul tasemel hokit mängida, tuleb Soome kolida,» tõdeb Jõgi ema Triin. «Bluesi noortetiimis on eestlasi kaks, kuid meie omasid leidub ka teistes klubides. Rooba on neile eeskuju. Teerajaja.»
Soome hoki on hoopis teine tase, kinnitab Kristofer ning lisab, et saab jääl kenasti hakkama. «Esmalt võitlen Bluesi eest, hiljem vaatan edasi.»
Hoki parem kui teater
Just selleks mänguks kohale sõitnud seltskond Pärnust otsib fännipoest Rooba mängusärki. Liiviku ihukatteid saab igas suuruses, kummagi pildi ja autogrammiga kohvitassid on samuti müügis, aga Rooba särki mitte. «Poiss peab veel trenni tegema, siis saab ka särgi müügile,» muigab poepidaja.
Pärnakad kurdavad, et nende linnas saab hokit mängida vaid Lastestaadionil, kui sinna jää valatakse. «Jäähalli oleks vaja,» põrutab Rauno Malm. «Mõtlesime isegi asfaldil rulluiskudega hokit proovida, aga see kisub vist karmiks. Aeg-ajalt käime Viljandis mängimas ja Riias Dünamot vaatamas. Saate aru, hoki! Võimas! Midagi muud kui teater või kino!»
Proua Malmi pilk annab mõista, et tema on pisut teist meelt, mis puudutab hoki ja teatri võrdlust, aga laseb asjal olla. Meestel oma mängud.
Eestlasi tiksub aina juurde.
Vabatahtliku turvamehena Bluesi abistav espoolane Peteri selgitab, et Rooba kohta on vara midagi öelda, kuid Liivik on tõsine tegija. «Raudne ja sitke mees. Ainult et mängib vales meeskonnas. Minu arvates. Olen Helsinkin Jokerite poolehoidja, Liivik võiks meile üle kolida.»
Eesti laul ja eesti keel
Mäng on tähtis, kinnitab Rooba enne kohtumist. «Võidame, kerkime turniiritabelis seitsmendaks, kuus saab otse play-off’i,» selgitab ta panuste suurust. «Pori Ässät on viimasel ajal olnud kesised, kuid seetõttu tigedad, võitlevad ellujäämise nimel. Raske lahing tuleb.»
Kohtumise alguseks saab tribüünid peaaegu täis. Rahvas hoiab end vaos, vaid väravatagune ultrafännide kamp lehvitab lippe ja saadab aeg-ajalt halli katuse poole kollektiivse röögatuse. Pauside ajal mängib eesti muusika. Bluesi tantsutüdrukud on maatõugu, mitte Barbie-nuku laadsed.
Esimesel kolmandikul on Bluesil paar võimalust ja paar poolvõimalust. Väravat ei tule. Publik ohkab. Sügavalt. Küll aga saadab Ässät kolmandiku lõpus, ülekaalus mängides, litri võrku. Publik kirub. Sügavalt.
Teisel kolmandikul läheb Liiviku nimi statistikasse kirja, kui ta kinnihoidmise eest kaheks minutiks karistust kandma saadetakse. Blues peab vastu.
Kolmandikaja lõpuosas saab Blues hoo sisse. Esmalt Daniel Widing viigistab – rahva rõõmurõkatus tõukab halli katuse kummi – ja minut hiljem viskab Miro Aaltonen litri ristnurka. 2:1 meitele! Ent see pole veel kõik. Kohe pääseb kolm espoolast kahe porilase vastu, Jere Seppälä teeb seisuks 3:1.
Viimast kolmandikaega kulub veidi vähem kui pool, kui Tommi Huhtala arvulisest ülekaalust 4:1 viskab. Tantsutüdrukute puusanõks saab hetkeks suurema amplituudi, publik – kokku 4553 inimest – rõkkab.
Kohtumise lõpus vähendab Ässät vahet, kuid ei enamat. Mäng lõpeb publiku laulu saatel. Bluesi mehed tänavad rahvast, rahvas tänab Bluesi. Rooba ja Liivik lähevad spordibaari kaasmaalastega kohtuma.
«Raske mäng, me polnud täna väga head, aga kolm kiiret väravat teise kolmandiku lõpus aitasid välja,» võttis Liivik õhtu kokku. «Areneme tasapisi ja play-off’is vaatame.»
Robert Rooba: Blues võib tulla Eestisse mängima
Robert Rooba on igati rahul, et Espoo Blues eestimaalaste seas kihutustööd teeb ja neid jäähoki usku pöörata tahab. «Tekkis idee, et tuleval aastal, kui Lasnamäe jäähall valmis saab, peab Blues ühe kodumängu seal. Näis, kas idee ka elujõuliseks osutub.»
Rooba sõnul on tema ja Siim Liivik Bluesis kenasti vastu võetud ja kirjas eestlastena: «Meil omad jutud ja naljad, millest soomlased aru ei saa. Eks nemadki aasi meid veidi, aga rahvuslikku pinda ei kriibita. Eestlasi austatakse, me pole meeskonnas võõrkehad.»
Ka Bluesi fännid peavad Roobat ja Liivikut eestlasteks, mitte soomestunud lahetagusteks. «Eks anname parima, et Eestit väärikalt esindada,» kinnitas Rooba. PM