Kuldmedal – mida paremat saanuks Tein karjääri lõpuks tahta?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Tanel Tein istub kaaslaste õlgadel ja lõikab Rakvere spordihoone korvpalli korvi küljest võrgu ära – tõmbab end rõnga abil üles ja laseb üle huulte võidukarje. 32-aastane mees teab, et see hetk jääb tema karjääris viimaseks. Tein ja Tartu Rock on Eesti meistrid!
 



Tein polnud korvpali Eesti meistriliiga finaalseeria viimaseks jäänud kohtumises karjääri säravaimas hoos, ent nagu ta ise on korduvalt öelnud, tähtsam on meeskonna võit.

Seepärast võiski ta rahuliku südamega võidu märgiks võrgu endale kaela riputada ning enne ja pärast medali kättesaamist kaasa Triinu poole kuumi pilke saata.

Rock alistas tänavuse hooaja komeedi Tarva 89:80 ning võitis finaalseeria 4:2. Eesti ühe parima korvpalluri karjäärile oli see väärikas punkt.

Kuigi Tein teadis enne mängu, et suure tõenäosusega jääb see ta viimaseks finaaliks, ei tahtnud eriline emotsioon kuidagi peale tulla. Kuldmedal kaelas, tunnistas ta, et seekordne võit on küll tähtis, ent karjääri jooksul oli ka magusamaid hetki. Näiteks tema esimene meistritiitel ning mõned aastad tagasi koos Gert Kullamäe ja Martin Müürsepaga saavutatud võit.

«Suuremad emotsioonid jäid poolfinaali, see võttis palju energiat,» märkis ta. «Võib-olla seepärast ongi praegu rohkem hooaja lõpu kui karjääri lõpu tunne. Aga see on ilmselt petlik.» Kuid äkki Tein jätkab? «Pigem ei,» sõnas ta. «Kunagi saab aeg otsa ja tuleb lõpetada. Tunnen, et motivatsiooni on üha raskem leida.» Kuigi Tein seda otse ei ütle, viitab ta valutavatele jalgadele – läbi häda mängimine ei paku enam mõnu.  

Ühe asja lõpp on alati millegi algus. Kui Tein riputab mängijana ketsid varna, siis Rocki peatreeneri Indrek Visnapuu jaoks oli see treenerina esimene meistritiitel. Saatuse irooniana jäi ta eile medalita – millegi pärast oli neid kandikul ühe võrra vähem, ent talle lubati, et saab auraha hiljem ikkagi kätte.

«Loomulikult jääb seekordne tiitel meelde, ent tahaks loota, et see ei jää viimaseks,» sõnas Visnapuu. «Ma ju alles kasvan treenerina – koos meeskonnaga ja üksi eraldi.» Noor peatreener tunnistas, et finaalseeria lõpuga oleks justkui kivi südamelt langenud ning nüüd ei soovi ta muud kui minna golfi mängima. Golf on korvpalli kõrval Visnapuu teine armastus.

Teini hinnangul tegid Visnapuu ja tema abilised finaalseeria ajal head tööd. Pärast 0:2 kaotusseisu jäämist muudeti mängutaktikat ning see tõi edu.

«Mängisime kiiremat ja rohkem juhuslikumat korvpalli. See oli meeskonna võit, individuaalsus ei tõusnud nii väga esile,» selgitas ta. «Täna aga tegid meie noored hea mängu. Neile see stiil sobib.»

Kuid see finaal polnud vaid tartlaste edutee. Väga eriline oli lõppev hooaeg ka Tarva mootorile Valmo Kriisale. Ei juhtu ju tihti, et kogenud mängija tunnistab, et hõbemedal on nii mõnestki kullast kallim.

«Sügisel hüppasin vette tundmatus kohas. Ma ei tundnud ju selles meeskonnas peaaegu kedagi,» meenutas ta. «Aga hooaja lõpuks pigistasime maksimumist välja veel maksimumi. Palju rohkemat poleks enam saanud teha. Juba poolfinaal oli meie jaoks väga raske.»

Mis saab Kriisast edasi? Sellele küsimusele ei soovinud vanameister vastata. Karjääri lõppu ta veel ei kuulutanud. «Lasen kehal natuke puhata, siis vaatan, mis saab. Kui edasi teha, siis ikka professionaalselt, muidu pole asjal mõtet,» märkis ta.

Puhkust vajab Rakvere kangelaseks tõusnud mees kõige rohkem – kõiksugu vopse ja lopse sai ta kõvasti, viimase mängu eel oli lahtine, kas ta suudab üldse plastile tulla. «No ma ei saanud ju kõrvale jääda,» kummutas Kriisa ise kõik kahtlused.

Erilise kogemuse sai tänavusest hooajast ka Tarva peatreener Andres Sõber. Hooaja alguses ei osanud Tarvalt keegi midagi oodata, ent üksteise järel hakkasid vastased langema. Lõpuks tuli põhiturniiri teine koht, võimas poolfinaal TTÜga ja finaal Rockiga.

«Siiralt uskusin, et selline edu võib tulla. Kõik algas sügisel Kriisa tulekuga, mis oli üllatus. Siis tulid veel ka Anderson ja Martin,» meenutas ta imelise teekonna algust. «Hea tunne oli, kui Jaak Salumets medalit andes käe pihku viskas. Tunnen, et paneme uuel aastal kõvasti edasi.»

Lõppenud hooaeg lennutas eredalt orbiidile ka ühe uue tähekese – Haljala gümnaasiumi abiturendi Rain Veidemani. «Eks ikka vanameistrid aitasid, aga Sõber oli peamine,» hindas nooruk vägeva hooaja võtmerolle. «Enne hooaja algust lootsin, et jõuame ikka play-off’i, aga mida aeg edasi, seda suuremaks isu läks. Minu jaoks on see muidugi tähtis medal, esimest aastat meistriliigas ja kohe finaalis.»

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles