Grupisõit nõuab oskusi ja koostööd

Oma teadmisi grupisõidu põhimõtetest, ratturite omavahelise koostöö vormidest jagab Eesti ainuke rattaspordi doktorant Indrek Rannama:

Jalgratturi treeningud ja ühisstardist sõiduga võistlused eeldavad koostööd teiste ratturitega.

Ratturite koostöö alus on tuulessõidu efekti kasutamine, millest tulenevalt on taga ehk tuulessõitjal energeetiliselt oluliselt vähemkulukas sõita, kui eessõitjal ehk vedajal. Mida suurem on ratturite liikumiskiirus,  rohkem on eessõitjaid ning väiksem on vahe eessõitjaga, seda suurem on tuulessõitmise efekt

Teiste ratturitega ühes grupis sõitmine nõuab sõitjalt täiendavaid teadmisi ja oskusi, vältimaks enda või kaassõitjate ohtu seadmist ning kasutamaks maksimaalselt ära tuulessõidu efekti. Eelnevast tulenevalt on grupis sõitmisel vajalik teada järgmisi põhimõtteid:
   

- vältida äkilisi liigutusi – järsud pöörded, kiirendused, pidurdused ja püstitõusmised on ohtlikud, kuna tagasõitvad ratturid ei pruugi piisavalt kiiresti reageerida ning võivad seetõttu eesõitjale otsa sõita, mis tihti lõppeb kukkumisega.

 - asjatust positsioonivõitlusest hoidumine – kui võidusõidu taktikaline situatsioon ei nõua ranget positsiooni hoidmist, tuleks kaassõitjatel võimaldada grupis liikumist seespoolt külgedele või tagant ette. Asjatu positsioonivõitlus raiskab energiat ja võib olla potensiaalse kukkumise allikas.

- vedamisest vahetamine tuule poolsele küljele (joonis 1) – kuna tagasõitjad asuvad alati tuule puhumise suunale vastaspool eessõitjat, siis tähendaks sellele poolele vahetamine tõenäolist kukkumist. Kui ei olda kindel, kummal pool tagasõitja on, tuleks see enne vahetamist taha vaadates selgeks teha. Kaaslase asumisel korral otse taga võib enne vahetamise momenti teha lühikese kiirenduse ja seejärel vahetada.

- kiiruse ühtlane säilitamine vedamisel – kiirendamine vahetuse alguses tingib tagaolijate hetkelise tuulest välja jäämise ja raskendab vedamast tulnud ratturi tuulde minemist, eriti kui on tegu suurel kiirusel sõiduga, ning koormab seeläbi kaaslasi ja lõhub grupi liikumise dünaamikat. Järsk hoo aeglustamine võib esmalt tingida tagaolija otsasõitu, teiseks tähendab isegi hetkeline kiiruse kaotus võidusõidu otsustavatel momentidel liigset energiakulu, kuna kiiruse hoidmine on kordades ökonoomsem, kui selle pidev tõstmine ja langetamine. Kui on probleeme olemasoleva kiiruse hoidmisega, siis tuleks vedada lühidalt, kuid sama hooga või vedama minemisest loobuda.

- eessõitjaga ratsionaalse vahe hoidmine – vahe peab olema piisavalt väike, et tagada tuulevarju, kuid parasjagu suur, kindlustamaks reageerimisvõimalust võimalike ootamatute liigutuste korral.

- tagasõitjate hoitamine eesolevatest takistustest käeviipe või hüüdega – võimalikeks ohu allikateks on augud või takistused teel, tee äärde pargitud autod või seisvad inimesed, tehnilise rikkega läbi grupi vajuv rattur jne.

- Jälgida etteulatuvalt teed ja tegevust grupis endast eespool – võimaldab piisavalt aegsasti reageerida võimalikele ohuolukordadele või võistlussituatsiooni muutustele.

- Võimalikult vähe pidurdada – takistuste või aeglasema ratturi ette ilmumisel on kasulik neist võimaluse korral mööda sõita, mitte pidurdada. Iga pidurdus nõuab järgnevat kiirendust, mis on täiendav jõu ja energia kulu.

Vedamistsükli faasid

Sõltuvalt treeningülesandest või võistlussituatsioonist, kasutatakse rattasõidus erinevaid ratturite vahelisi koostöö vorme, mille eesmärgiks on vaheldumisi vedades antud võimaluste piires suurima või vajaliku kiiruse arendamine.

Vahetustega vedamisel liigub rattur teatavate ajaliste perioodide järel tsükliliselt vedamispositsioonilt tuulevarju ja sealt jälle vedama ning ühe vedamistsükli võib tinglikult jagada 4 faasi (joonised 2 - 6):

1.    Vedamise faas – liidrikohal sõit, eesmärgiga hoida ühtlaselt sõites vajalikku kiirust ja rütmi kogu vedamisaja vältel.
2.    Vahetamise faas – liidrikoha loovutamine mõningase kõrvalekaldega sõidutrajektoorist tuulepoolsele küljele (joonis 1) ning sellele järgneva kiiruse alandamisega 2-3 km/h, eesmärgiks on tagasõitjale arusaadavalt ja ohtu tekitamata liidrikoha loovutamine.
3.    Tuulde minemise faas – kaassõitjate mööda laskmine ja vedajate kolonnis viimasele kohale liikumine, eesmärgiga võimalikult kiiresti ja ökonoomselt tuulevarju jõuda. Antud faasis on oluline säilitada optimaalne sõidukiirus (2-3 km/h aeglasem, kui vedamiel), mis peab kindlustama piisavalt kiire liikumise kolonni eest tagumisele positsioonile, kuid ei sunni liigse kiiruse alanemise tõttu tuulde saamiseks märkimisväärset kiirendust tegema.
4.    Tuules sõitmine faas – eessõitjate tuulevarju kasutamine optimaalse pikivahe hoidmise ja tuule puhumise suunale vastasküljes asetsemisega (joonis 1), eesmärgiga kulutada võimalikult vähe jõudu ja energiat, sattumata eessõitjale ohtlikult lähedale.


Põhilised ratturite koostöö vormid:


Alljärgnevalt on toodud põhilised ratturite koostöö vormid jalgratturite treening- ja võistlustegevuses.

Ühes kolonnis sõit (joonis 2, videolõik 3) – sõitjad asetsevad üksteise taga ühes kolonnis ja veavad sõltuvalt treeningülesandest või võistlussituatsioonist mõnekümnest sekundist kuni mitmete minute või kilomeetriteni. Varianti kasutatakse oludes, kus koostööd on tegemas vähe rattureid (2-10) ning treeningul oludes kus tee on kitsas ja tiheda liiklusega. On heaks treeningvahendiks sarnase võimekusega ratturitele intensiivsete treeningute läbiviimisel, kuna sõltuvalt vedamiste pikkusest ja kiirusest võimaldad rakendada vahelduv- ja intervalltreeningu metoodikaid.


Paaris kolonnis sõit (joonised 3 ja 4, videolõigud 4 ja 5) – sõitjad veavad paaridena kahes kolonnis ja vahetavad üheaegselt. Paariskolonnis sõitu kasutatakse põhiliselt treeningutel ja madalama intensiivsusega sõidul ehk mahutreeningutel. Võimaldab tagasõitjatele suuremat tuulevarju, kui ühene kolonn ning sobib seetõttu hästi erineva kehalise võimekusega sportlaste ühiseks treenimiseks, arvestama peaks vaid asjaoluga, et vedavad paarilised oleks sarnase sportliku tasemega. Vahetuse tegemiseks on kaks varianti:

1.    Väljapoole vahetus (joonis 3), kus vahetatakse analoogselt ühes kolonnis sõidule, kuid siin vahetab vasakpoolne rattur vasakule ja parempoolne sõitja paremale. Varianti kasutatakse tuulevaiksetes oludes ja otse eest või tagant puhuva tuule korral ning selle kasutamine eeldab suhteliselt laia ja väikese liiklustihedusega maanteed. Ohutuse seisukohalt peab teepoolne (vasakul asetsev) rattur alati enne vahetuse momenti veenduma, et tagant ei oleks autosid möödumas.


2.    Ühele poole vahetus (joonis 4, videolõik 4) – vahetus võib toimuda, kas tuulepoolsele küljele (tee poolt ehk vasakult puhuva tuule korral eeldab hõreda liiklusega teed ja kontrolli taganttulevate autode olemasolu kohta) või tee äärde (paremale). Esimest varianti kasutades vahetab tuulepoolne rattur analoogselt ühes kolonnis sõidule, kuid teine rattur sooritab spurdi paarilisest mööda ja pöörab alles seejärel tema ette ning üksteise järel liigutakse grupi taha. Teise variandi puhul, kui tuul puhub tee poolt või otse suunas sooritavad mõlemad ratturid spurdi, kusjuures teepoolne (vasak) rattur peab paarilisest mööda sõitma, ning liiguvad seejärel üksteise järel grupi lõppu.

Pidevate vahetustega sõit kahes kolonnis ehk „karusell” (joonis 5, videolõigud 1 ja 2) – koosneb kahest kolonnist, millest üks liigub teisest 1-2 km/h kiiremini ning ratturid liiguvad pidevalt lühiajaliste (kuni 10 sekundit) vedamistega eesolevast ratturist mõõdudes kiiremast kolonnist aeglasemasse. Vedajate grupi taha jõudes liigub rattur sujuvalt tagasi kiiremasse kolonni. Kasutatakse põhiliselt võistlustel suurima kiiruse arendamiseks ja see eeldab vähemalt 5-6 , kuid soovitatavalt üle 10 ratturi koostööd. Treeningutel on antud varianti sobilik kasutada intensiivse toimega intervallharjutuste läbiviimiseks või tehnilis-taktikalise õppe rakendamiseks.

Vedama mitte minemine (joonis 6) – seisneb ratturi sõitmises vedajate kolonni järel ja vedamisest tulevate ratturite endast ette laskmises, millega välditakse vedamistöö tegemist. Antud tegevuse põhjuseks võib olla energia ja jõu kokkuhoid väsimuse või kehva ettevalmistuse korral, kui ei jaksata etteantud kiirusega vedada, võistluse taktikalisest olukorrast tingitud strateegiline vedamisest loobumine või söömisest tingitud vedamispaus pikaajalisel eest-ärasõidul. Tehnika eesmärgiks on võimalikult väikese pingutusega liikuda vedajate kolonni viimase ratturi tagant vedamisest tulija tuulevarju. Saavutataks püsimisega kolonni viimase ratturi taga momendini, kui vedamisest tulev sõitja jõuab temaga kohakuti, seejärel liigutakse vedamisest tulija tuulde ning lõpuks temaga koos kolonni tagasi.  Tihti on vedama mitte mineva ratturi huvides, vedamisest tulevat ratturit, hüüdega teavitada oma plaanist mitte vedama minna, selliselt välditakse asjatult suure vahe tekkimist vedamisest tulija ja kolonni viimase ratturi vahele ja sellest tingitud liigset kiirendamist.