Maksuamet nõudis Martin Reimi jalgpallikoolilt ja veel kahelt lastespordiklubilt sisse tuhandeid eurosid maksuvõlga ja tõdes samas, et kui riik appi ei tule, ootab noortesporti katastroof.
Reim asub kohtuvõitlusse (noorte)spordi ellujäämise nimel
30. detsember 2013, 06:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Reim, kelle jalgpallikool tunnistati maksuvõlglaseks – maksuamet leidis, et treeneritele tasutud stipendium on tegelikult töötasu – ning nõuti sisse 27 000 eurot, andis asja kohtusse. Kaotuse korral võidakse järgmisena ette võtta pea kõik Eesti noortespordiklubid ning need pankrotti ajada. Üks klubi, mis jagas Reimi jalgpallikooli saatust, oli sunnitud juba uksed kinni panema ja 300 last tänavale saatma, sest ei suuda tasuda enam kui 60 000-eurost maksuvõlga.
«Mind tembeldati kriminaaliks, kes hoiab teadlikult maksude maksmisest kõrvale,» on Reim pigem pettunud kui tige, kuigi laseb lendu paar karvast sõna. «Kuid tegelikult ei võitle ma niivõrd enda, kuivõrd laste eest. Ja laste nimel tasub võidelda. Tegutsesin seaduse järgi – minu jalgpallikool kuulus tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja ning mul oli täielik õigus maksta stipendiume – aga ühtäkki selgus, et olen kurjategija. Kolm aastat tagasi oli suur koosolek, kus maksuameti esindaja selgitas: stipendiumide maksmine on õiguspärane, ja nüüd... Esimesel hetkel oli küll tunne, et pagan, võtku riik mu kooli lapsed ja tegelegu nendega ise.»
Siinkohal raiub Reim, et nii tema kui kõik noorteklubid Eestis oleksid rõõmuga nõus maksma treeneritele palka ja tasuma kõik maksud. «Ainult et siis ei saaks me hakkama. Kõik kuus aastat olen tulnud kuidagiviisi ots otsaga kokku. Kui minult maksuvõlg sisse nõuti, siis küsiti: kas jalgpallikool polegi raha säästnud. Säästnud!? Suunan iga penni klubi arengusse – ostan uusi palle, avan uue treeningrühma, korraldan laagri... Saage aru, mina ja mu kolleegid ei teeni tulu, vaid kasvatavad ja harivad lapsi!»
Maksuvõlg maksuvõlaks, kohus otsustab, kas see tuleb tasuda või mitte, kuid oma tegevusega on Eesti Vabariik näidanud selgelt, et kaotab stipendiumide süsteemi varem või hiljem. Mis tähendab, et noorteklubide kulud kasvavad oluliselt, ning kui riik neid ei kompenseeri, lükkub koormus lapsevanemate kaela.
«Tegin arvutused,» jätkab Reim. «Kui seni oli mu jalgpallikoolis õppemaks 20–30
eurot, siis nüüd peaks see tõusma 50 euroni. Kuid ilmselt ei julge ma lapsevanematelt nõnda palju küsida. Tõstan maksu kümne euro võrra ja proovin puuduva raha kuskilt leida. Kõigil soovijail peab ju olema õigus käia trennis, huviringid ei saa olla nende laste privileeg, kelle vanemate sissetulek on kõrge.»
Tosin aastat süsteem toimis
Et juhtunus selgust saada, tuleb minna aastasse 2000, mil vabariigi valitsus võttis vastu määruse «Õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavate stipendiumide tulumaksust vabastamise tingimused».
Määrus ütles, et tulumaksust on vabastatud õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavad stipendiumid, mis vastavad vabariigi valitsuse kehtestatud tingimustele. Tingimus tähendas seda, et klubi või organisatsioon, mis registreeriti tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirjas, mille omakorda kinnitas vabariigi valitsus, võis maksta stipendiume ega pidanud nendelt tasuma makse.
Segane värk, kuid töötas. Klubid-alaliidud toetasid treenereid, sportlasi ja kohtunikke stipendiumidega, hoidsid kokku sotsiaalmaksu, tulumaksu, töötuskindlustusmaksu ja kohustusliku pensionikindlustuse pealt ehk hulga raha ning püsisid elus. Lapsed said treenitud, mängud mängitud ja viled vilistatud.
Tosin aastat sujus kõik kui siidi. Keegi ei vibutanud näppugi, et stipendiumide maksmine on ebaseaduslik. Maksuamet, tõsi, tõstis paaril korral häält, kuid mitte liiga valjult. Kõik said aru, et kui stipendiumid maksustada, vajub Eesti (noorte)spordisüsteem kiirelt põrmu, sest eelkõige lastega tegelevad klubid võitlevad niigi eksistentsi piiril. Selle eest, muide, hoiatas ka maksuamet oma kirjas kultuuriministeeriumile.
Kui mullu oktoobris maksuamet kolme noorteklubi inspekteerima tuli, ei oodanud keegi tormi. «Esitasin raamatupidamise, arved-tšekid,» meenutab Reim. «Arvasin, et kõik on korras. Ütlen ausalt – kui stipendiumide süsteemi poleks olnud, ei oleks ma jalgpallikooli loonud. Ma ei oleks suutnud seda ülal pidada.»
Sel suvel sai Reim maksuametilt 35-leheküljelise akti, mida ta on valesti teinud, ning maksunõude 2011. aastal tasumata maksude kohta. «Maksuamet teatas, et stipendiumid on tegelikult töötasu, ning nõudis välja 18 000 pluss 9000 eurot intresse. Mul jäi suu lahti ja hing kinni.»
Reimil vedas, sest Eesti Jalgpalli Liit otsustas tema koolile eraldada täiendava toetuse, mille eest tasus ta maksuvõla. Ka otsustas EJL aidata Reimi kohtuasjas maksuameti vastu ning palkas advokaadiks Aivar Pilve.
Teerulliga üle laste
Iseenesest pole vahet, kas ristikäik kolme lastespordiklubi vastu oli maksuameti enda initsiatiiv või tuli käsk kõrgemalt poolt, sest riigikassa vajab ju täitmist. Vahet pole ka selles, millised klubid risti löödi. Iseküsimus, kas oli vaja nendega nii karmilt käituda, teades, et klubid võivad pankrotti minna ja lapsed tänavale heita.
Reimi sõnul ei teinud maksuamet talle eelnevalt mingit hoiatust, et mees, sa rikud seadust, aja asjad korda ja maksa maksud: «Olen kogu aeg Eesti riigi nimel elanud ja võidelnud ning nüüd sõitis seesama riik minust ja minu õpilastest teerulliga üle. Võinuks ju teada anda – mulle ja kõigile teistele klubidele –, et stipendiumi pealt tuleb maksta maksud. Riik pidanuks tegema arvutused, kas me jääme niiviisi ellu, ja kui mitte, siis töötama välja kompensatsioonimehhanismi. Võinuks olla aastane üleminekuperiood, et saaksime kohaneda uue süsteemiga.»
Järgnev on oluline kõigile klubidele ja lapsevanematele.
Kui Reim suudab kohtus tõestada, et stipendiumide maksmine oli seaduslik, pääseb Eesti sport väljasuremisest. Vastasel korral on maksuametil õigus, tegelikult kohustus, ette võtta kõik stipendiume maksvad klubid, ühendused ja liidud ning viimase viie aasta tasumata maksud sisse nõuda. Mis tähendaks Eesti spordi pankrotti. Kui maksuamet ristiretke ette ei võta, siis vaid lahkusest ja heast südamest, mitte seadusest tulenevalt. Teisalt on rahandusminister Jürgen Ligi andnud teada, et maksuaukude likvideerimisega tegeletakse intensiivselt, seega...
Maksuameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi ütles Postimehele: «Kui stipendium on vaid nimeliselt stipendium, ent tegelikult on tegu siiski töötasuga, tuleb sellelt tõesti maksta kõik ettenähtud maksud. Kui spordiklubi jätab maksud korrektselt tasumata ning maksu- ja tolliamet kontrollima tuleb, siis nõutakse tasumata jäänud maksud sisse maksuotsuse alusel.»
Niisiis, ja mitte hirmutamiseks, vaid asi on tõsine: kõik spordiklubid peavad otsustama, kas nende makstud stipendium on stipendium või töötasu ning käituma vastavalt. Kui töötasu, siis tuleb tasuda selle pealt kõik maksud.
Teisalt võib loota, et Reim kohtus võidab, kuid tulevikku see ei muuda. Stipendiumid kaovad ajalukku. Kas ka Eesti sport, seda näitab tulevik.