Eesti võrkpalli rahvusmeeskond peab 3.–5. jaanuarini Saksamaal Ludwigsburgis maailmameistrivõistluste otsustava, kolmanda ringi valikturniiri mänge, kus vastasteks lisaks korraldajatele Türgi ning Horvaatia. Postimees palus koondise abitreeneril Andrei Ojametsal 12 sekka pääsenud mängijaid tutvustada.
Tänases avakohtumises on Eesti vastaseks Türgi (mäng algab Eesti aja järgi kell 19.30), 4. jaanuaril kohtutakse favoriidi Saksamaaga (kell 18.00) ning pühapäeval horvaatidega (kell 15.00). 2014. aasta septembris Poolas toimuvale finaalturniirile pääsevad viie alagrupi võitjad ning lisaks parim teise koha saanud meeskond.
Eesti võrkpallikoondise mängijad Andrei Ojametsa pilgu läbi
Sidemängijad
Kert Toobal. Koondise kapten, võtmemängija, kellele veel päris võrdväärset vahetust pole. Osaline kõigis koondise suurtes saavutustes. Vaatamata oma ülitähtsale rollile on inimesena jäänud tagasihoidlikus. Võitleb platsil alati lõpuni. Nagu heade sidemängijate kohta öeldakse: paneb ka keskpärase ründaja mõtlema, et ta on suurepärane.
Martti Keel. Iseloomult isasse (peatreener Avo Keel – toim) – tõeline võitleja ja spordimehe hingega. Vaatamata noorusele juba mõnda aega koondisega seotud ja mängutarkust piisavalt. Tööloom nii trennis kui väljakul. Mänguelementidest võib esile tuua tugeva servi, ent see võiks stabiilsem olla.
Diagonaalründajad
Oliver Venno. Tuli koondisesse suure pauguga, särades 2008. aastal väga eredalt. Võitles kohe välja põhikoha. Viimaste aastatel on temalt väga palju oodatud ja ta pole ehk suutnud neid ootusi täita. Ent sel hooajal Venemaal on toimunud edasiminek, Venno on paremaks läinud, maailma tugevaimas liigas mängimine on kõva sõna. Suurepärase platsinägemise ja mänguvaistuga. Koondise rünnakumasin.
Hindrek Pulk. Esimest korda pääses koondisse, tal on palju vigastusi olnud, loodetavasti on need nüüd seljataga. Peale vaadates ei tundu ehk kõige võimsam mees olevat, ent ta on korraliku tehnikaga ja väga stabiilse ning tugeva serviga. Temaga on võimalik kiiret mängu mängida. On Tallinna Selveris teinud hea hooaja, loodan, et temast saab koondisele kõva tugi.
Temporündajad
Ardo Kreek. Üks praegusaja Eesti säravaimaid võrkpallureid, kes mängib kõige kõrgemal tasemel Prantsusmaa meistriliigas ja Meistrite liigas. Olnud minu silmis koondise stabiilseim mees viimastel aastatel. Hea blokiga, efektiivne rünnakul, valdab ka tugevat servi.
Raimo Pajusalu. Kõige professionaalsema suhtumisega mängija, keda tean. Vaatamata aastaid vaevanud seljahädadele suudab siiani konkurentsis püsida kõrgel tasemel, see on võimalik ainult tänu suurele tööle, mida ta endaga teeb. Pole nii kaugele jõudnud mitte tänu tohutule andele, vaid tahtejõule ja töövõimele.
Andri Aganits. Uue põlvkonna mees, kellele on looduse poolt tohutult antud. Löögitehnika kallal võiks nuriseda, ent fakt, et ta on juba esimesel hooajal Saksamaal väga hästi esinenud, näitab, et tegu on tasemel palluriga. Aganits on ka üks vähestest rahvusvaheliste parameetritega võrkpalluritest Eestis. Temast peaks aastatega kujunema üks koondise võtmemängijaid.
Nurgaründajad
Keith Pupart. Kreegiga samal tasemel, Prantsusmaa liigas tegija ja ennast tõestanud mängija. Hea blokis ja rünnakul, stabiilne. Parimas mängijaeas. Temast sõltub Eesti koondise mängus väga palju.
Robert Täht. Ei taha küll liialt kiita, aga vastavalt nimele ka mängib (Ojamets naerab – toim). Väga kiire löögiga. Sportliku viha ja võitlejahingega, läheb kasvõi läbi seina, kui vaja. Looduse poolt palju saanud, ent vahel loodab liigselt kiirusele ja jõule. Loodan, et tal on võrkpallis ilus tulevik. Mais tuli ja üllatas kõiki, aitas oma tegutsemisega koondist palju. Üldmängu ja tehnika kallal peab veel vaeva nägema.
Kristo Kollo. Mitmekülgne, igas elemendis hea, kogenud rannavõrkpallur. Temast võib koondisele väga palju kasu tõusta, teda saab vajadusel isegi liberona kasutada. Miinuseks on, et ta on iseenda suhtes ülikriitiline ja see pärsib vahel tema mängu.
Jaanus Nõmmsalu. Võib jätta jutumehe ja mitte tõsiseltvõetava mulje, aga on hea tehnika ja hindamatute kogemustega. Kahju, et ta tihedate klubivahetuste tõttu pole suutnud päris kõrgel tasemel välismaal läbi lüüa. Suudab alati koondisele kasulik olla, asendamatu raskete pallide mängimisel ja olulistel hetkedel külma närviga. Suur roll ka võistkonnavaimu üleval hoidmisel.
Libero: Rait Rikberg. Dirigent tagaliinis, alati lõbus ja positiivne. Teda on alati platsil kuulda ja näha, paneb pealtvaatajad oma akrobaatiliste pallipäästmistega ahhetama. Ise räägib, et on juba vana, aga silmad veel säravad ja järelikult võib veel mängida. Mängib teinekord ka läbi valu ja lõhub ennast, võitleja.