Kummaliste sõiduvahenditega rattarallil

Tänapäeval sõidab Margus Merisalu uhke ja moodsa Bianchiga. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Kahel aastal oli Margus Merisalu osalenud Tartu rattarallil enda projekteeritud imeväikse tuuletakistusega rattal, mil pedaalimine käis lamavas asendis, kui tal tekkis veelgi ambitsioonikam mõte – konstrueerida kümnekohaline ratas.

Nii kutsuski Tartu EPTs töötanud Merisalu 1980. aastate keskel, kui oli ratta joonised valmis saanud, ühel talvel appi mõned keevitajad ja treialid. Eesmärk oli ehitada midagi erilist, millega Tartu rattaralli läbimine huvitavamaks muuta.

Neljarattalisel rauast raamiga sõidukil polnud sadulaid. Mehed seisid üksteise taga kahes viieliikmelises reas, hoidsid puusade kõrgusel käsipuust kinni ning tallasid – justkui astuks trepist üles – ühises rütmis pikki laudu, mis panidki rattad liikuma. Ja et sõit ikka tõesti lõbusalt kulgeks ning kevadilmaga janu liiga suureks ei läheks, oli rattaraami keskel alus, mis mahutas kahe õllekasti jagu pudeleid.

Tasasel maal, mäletab nüüd eraettevõtjana šokolaaditrühvleile puitkarpe valmistav Merisalu (54), sai Yalleri-nimeline sõiduriist vaevata kätte kiiruse 25 km/h. Tilleorgu sööstes võis kiirus kasvada 60 kilomeetrini tunnis, mis – arvestades all ootavat järsku pööret – ajas väikse hirmu nahka. Kas võtab ikka kurvi välja? Tavaliste rattapidurite asemel oli sõiduautolt võetud hüdrauliline pidurisüsteem.

«Õnneks ei juhtunud suurt midagi,» meenutab Merisalu.

Probleeme oli hoopis sellega, kuidas raske sõiduriist järsemast mäest üles ajada. Selleks tuli kogu meeskonnal maha hüpata ja ratas tõusust üles lükata. Tehniliseks puuduseks oli seegi, et vastavalt pedaalide tallamise rütmile vedas vaheldumisi üks, siis jälle teine ratas. Sedasi läks palju jõudu kaduma.

Kolme rattaralli peale, kus Yaller kaasa tegi, jäi parimaks 1988. aastal 122 km läbimine 6:22.25ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 19,2 km/h.

Vähenähtav ratas

Merisalul tekkis mõtteid, kuidas sõiduriista täiustada, ent nõukogude aja lõpus jäi vaba aega üha vähemaks ning ka meeskonnakaaslaste kokkusaamine muutus järjest vaevalisemaks. Lõpuks andis ta Yalleri tööstuskoolile, kust see rändas peagi utiili. Vanaraud oli tollal hinnas.

Teise ja kolmanda Tartu rattaralli oli Merisalu läbinud nn lamaval rattal. Pea olematu tuuletakistuse tõttu sai muretult hoida tippsõitjate tempot, kuid häda oli selles, et gruppi ei võinud seesuguse ebatavalise sõiduvahendiga trügida. Oht kaasvõistlejaile läks liiga suureks. Nii tuli Merisalul pedaalida kas grupi sabas või suisa üksinda.

Ka maanteel treenida polnud sellise rattaga põrmugi ohutu. Autojuhid ei pruugi nii madalat objekti märgata, nendib Merisalu. Lisaks pani krobeline teekate pea kuklast äärmiselt ebameeldivalt rappuma. Löökide summutamiseks asetas ta pea alla pehme padja, ent abi sellest suurt ei tulnud. Ikka oli tunne halb. Tagatipuks, kuna selg toetus laiale alusele, ei saanud keha sõidu ajal korralikult hingata.

Nii kadus lamaval rattal sõitmise sportlik võlu kahe rattaralli järel ja tekkis idee luua kümnekohaline sõiduriist.

Arsti hoiatus

Oma ekstravagantsete ratastega osales Merisalu Tartu rattarallidel vanast rasvast. Ta oli noorena, pärast 8. klassi lõpetamist, kolm aastat tõsiselt rattasporti harrastanud. Üleliidulistel noorsoomängudel sai ta Eesti nelikuga, kuhu kuulus ka Aavo Pikkuus, meeskonnasõidus 3. koha. Siis tuli minna sõjaväkke ning pikk paus tegi ratturikarjäärile lõpu.

Esimestele rattarallidele läks Merisalu vaevalt kuupikkuse ettevalmistusega. Pikapeale sai aga aru, et nii võib tervise tuksi keerata. 1998. aastal otsustas ta minna spordiarsti juurde koormustesti tegema. See oli üks õigeimaid otsuseid elus, kiidab Merisalu.

Nimelt selgus, et juba madalal pulsisagedusel tekivad tal südameprobleemid. Arst hoiatas: üle 140 löögi minutis ei tohi pulssi ajada.

Nii väikse koormusega harjutada tundus Merisalule mõttetu. Ometi pidas ta arsti nõuandest kinni ja avastas, et poole aastaga oli enamik tervisemuresid kadunud. Lõpuks sai hakata koos Tartu Veloklubiga regulaarselt ja korralikult harjutama. Nüüd sõidab ta aastas 5000–6000 km.

1990. aastate algusest on Merisalu kuulunud oma vanuseklassis Tartu rattarallil pidevalt parimate sekka. Kahel korral on ta koguni võitnud. Üldarvestuses on ta neljal korral mahtunud esisaja sekka. Mullu tuli leppida 354. kohaga, sest peagrupis juhtus kukkumine Liiva mägedes ja hiljem purunes kumm. «Need on pisiasjad,» ütleb ta nonde äparduste kohta.

Tähtsam on see, et ühe vähesena pole Merisalul veel ükski Tartu rattaralli vahele, isegi mitte lõpetamata jäänud. Tal on tunne, et vaikimisi käib võistlus, kes on see viimane, kes algusest peale kõigil rattarallidel edukalt kaasa löönud.

Selleks, et tol vaikimisi võistlusel võidule pretendeerida, tuleb rattarallil sõita targalt, teab Merisalu.

Margus Merisalu tulemused

Parimad kohad Tartu rattarallil:

55. – 1996 (162 km)

64. – 1994 (120 km)

68. – 2000 (136 km)

85. – 2001 (136 km)

Parimad kohad vanuseklassis:

1. – M45, 2001 (136 km)

1. – M45, 2002 (133 km)

2. – M50, 2005 (133 km)

3. – M45, 2000 (136 km)

3. – M50, 2008 (133 km)