Tartu esindusmeeskond Rock teeb hiilgavat hooaega. Möödunud aasta lõpus võeti 14 võitu järjest, eurosarjas jõuti teise ringi ning karikafinaalis alistati tuhandete fännide silme all igipõline rivaal Kalev/Cramo.
Rahvas juubeldab ning sponsorid on rahul. Kes aga seisavad publiku poolt armastatud Rocki korvpallurite selja taga? Kes seisavad neile kõige lähemal? Kuidas mõjutab tippmeeskonnas mängiv korvpallur pere elukorraldust ning mida tähendab suhtele valus kaotus või magus võit?
Tartu Postimees palus neile küsimustele vastama Rocki tuntud mängijate Valmo Kriisa (39), Marek Doronini (31) ja Tanel Kurbase (25) naised Kersti Kulli (39), Kristin Doronini (31) ja Kalli Kallikormi (25).
Valmo ja Kersti on koos elanud 20 aastat ning neil on kaks last. Poeg Kerr (13) tegeleb isa eeskujul korvpalliga ja tütar Sindra (17) on Eesti üks säravamaid noori iluuisutajaid. Kersti ise on võimlemistreener.
Marek ja sisekujundamisega tegelev Kristin on koos elanud 13 aastat ning neil on poeg Patrik Frej (6).
Tanel ja Kalli on koos olnud kolm aastat ning neil kasvab peres kuuekuune pisitütar Lisete Ingela.
Kooselu pikkusest sõltumatult tunnistavad kõik kolm naist kui ühest suust, et kõige raskem on tippmängijaga koos elades plaanimine, sest traditsioonilist pereelu, kus mees ja naine tulevad peale viit töölt koju ning veedavad ülejäänud õhtu koos, pole neil kunagi olnud.
«Ma julgen öelda, et ühist olemist on minimaalselt. Kui oled väikese lapsega kodus või kui naine elab mehe rütmi, siis veel, aga kui naine ajab juba mingit oma asja, siis on ikka täiesti tsau-pakaa,» räägib Kersti. Ta tunnistab, et näiteks ühised teatrikülastused tuleb sootuks ära unustada.
«See ei ole lihtsalt võimalik. Iga päev on hommikul ja õhtul trennid, nädalavahetustel mängud. Mingi aeg üritasin sellega võidelda, aga lõpuks lööd ikka käega,» lausub ta.
Armastus ei küsi
Kristin ja Kalli nõustuvad, et ühist elukorraldust on sellise elurütmi juures tõesti keeruline kavandada. «Kui tahad näiteks perega puhkama minna, ei saa seda planeerida,» toob Kristin veel ühe näite.
«Ise oled sellega leppinud, aga kõige raskem on seda lapse poolelt vaadata. Hommikul sööb ta isaga koos pudru ära ja läheb lasteaeda. Õhtul, kui tuleb, on aga isa juba trennis. Koosolemise aega on nii vähe,» tõdeb ta.
Vaatamata kõigele tunnistavad kõik kolm, et pole kunagi oma valikut kahetsenud. «Armastus on ju pime. Sa ju ei mõtle, et kuna ta on korvpallur, ei hakka ma temaga sellepärast käima või koos elama. Sa lihtsalt kohaned sellega,» lausub Kristin.
Kalli sõnul pole elu siiski ka nii hull, kui esmapilgul paistab. «Eks elu ikka muutub, kui sul tekib teine inimene kõrvale, aga õnneks meie saame Taneliga praegu päris palju koos olla,» lausub ta.
«Eks siis hindadki neid hetki rohkem, kui saad tõesti koos olla,» lisab Kristin. Tema ja Kalli käivad lastega alati ka mehe kodumänge vaatamas ning aastaid tagasi tegi seda vapralt ka Kersti.
«Jah, käisin hasartselt. Aga kaua võib? Viimati olin kevadisi finaalmänge vaatamas siis, kui Valmo oli kolm aastat tagasi Rakveres, aga see pinge läks nii ebanormaalselt suureks. Siis mõtlesin, et pole enam vaja,» kirjeldab Kersti.
Kohalolek tähtis
Samas pakub ta, et mängijale on naise kohalolek tähtis ja mõjub positiivselt. «Olen pannud tähele, et Valmo ikka küsib, et kuule, kas sa tuled täna. Küsin siis vastu, kas sellest on midagi. Ei ole! Aga tegelikult ikka vist on. See on hea, kui enda omad toetavad või tunnevad huvi. See on inimlik,» räägib Kersti.
Kodune toetus tippkorvpallurist mehele on keeruline teema ja sõltub palju inimtüübist. Kalli sõnul hoiab ta tähtsa mängu eel pigem neutraalset piiri ja püüab eelseisvast kohtumisest mitte rääkida.
«Pigem räägin siis muudest asjadest, et mitte seda pinget peale panna. Lasen tal olla omaette. Ta nagunii valmistub nii, nagu ise tahab. Pigem on hea, kui ta unustab korrakski ära, et tähtis mäng on tulemas,» räägib Kalli.
Umbes samamoodi käitub ka Kristin. «Marek ei taha üldse mängu eel sellest väga rääkida. Ja kui on halvasti läinud, siis ka pärast. Ta elab seda sisemiselt läbi ja ei näita välja. Mis mina sinna ikka surkima lähen,» lausub Kristin.
Valusa kaotuse järel tuleb aga Kalli sõnul siiski meest toetada. «Kui on välismängul kaotus tulnud, olen ikka toetava sõnumi saatnud, et «Kõik on hästi» või «Ma armastan sind». Siis lööb kasvõi hetkeks tuju paremaks, » lausub Kalli. Tema sõnul on elus palju tähtsamaid asju, kui mõni võit või kaotus.
Kersti aga ütleb, et kuna ta on ise sporditaustaga, elab ta kaotusi meeletult üle. «Kuna ma olen ise treener, vaatan ka seda poolt. Lõpuks hakkab ka treenerist kahju ja ... On mingid kaotused, mida ei saa lubada. Nad on ju suured mehed ja sport on nende töö. Aga ikka juhtub,» lausub ta. Kersti märgib, et kaotusi on kergem taluda siis, kui ise vaatamas ei käi.
«Need ühe-kahepunktilised kaotused teevad kõige rohkem tuska,» lisab Kristin.
Pisarad silmis
Hoopis teine on aga olukord siis, kui tuleb magus võit. «Siis on ikka kuradima hea tunne küll. Süda on rahulik ja üldse pole vahet, kuidas see võit on tulnud,» naerab Kersti.
Kalli meenutab möödunud aasta lõpus publiku marulise kaasaelamise saatel saadud karikavõitu Kalev/Cramo üle. «Mitu aastat pole seda saadud. Mul olid täitsa pisarad silmis, kui see võit lõpuks tuli,» lausub ta. Lisab samas, et kodus võite väga ei tähistata. «Lihtsalt on hea olla, aga pudelikorgid ei lenda.»
Kuidas aga mõjutab kooselu see, et tippkorvpallurid on Eestis tuntud inimesed? Naiste sõnul pole see probleem ning paralleele kunagise kuulsa Briti teleseriaaliga «Jalgpallurite naised», kus möllasid kired ja intriigid, ei maksa otsida.
«Eks tänaval inimesed ikka vaatavad ja tunnevad mõnikord ära, aga väga juurde ei tulda. Kui just pole mõni hea mäng olnud. Siis on ikka juhtunud, et keegi tuleb midagi ütlema,» lausub Kalli ja ei pea mehe tuntust häirivaks. Kristin lisab, et Tartu on väike ja siin tunnevad nagunii kõik kõiki.
Kersti sõnul on aga juhtunud sedagi, et on jäänud mehega tänavanurgal mõne inimesega pikalt juttu rääkima, kuid pärast selgub, et Valmol polnud aimugi, kellega oli tegu. «Häiriv selline tuntus pole. Nad ju suhtlevadki palju rohkemate inimestega,» sõnab ta.
Kevad tuleb
Hoopis rohkem muretsevad naised selle pärast, et üsna varsti on käes kevad ja hooaeg saab läbi. See aga tähendab mängijale taas, et tuleb hakata uut lepingut otsima. «Mõnikord venib lepingute sõlmimine augustini välja,» lausub Kristin.
Kersti meenutab aega, mil Valmo mängis kolm hooaega järjest Hollandis, kuid oli seal üheaastaste lepingutega.
«Oleks ma teadnud, et see nii pikaks kujuneb, oleks me kõik võib-olla sinna läinud,» sõnab ta. Kersti tõdeb taas, et pereelu võib sõltuda väga palju mehe üksikust võidust või kaotusest.
Mis aga saab siis, kui mehe mängijakarjäär vanuse tõttu lõplikult läbi saab, sellele naised praegu veel väga ei mõtle. «Põgusalt, aga mingeid konkreetseid asju veel pole,» lausub Kristin. «Tuleb mis tuleb, hakkama saab ikka,» hoiab Kalli positiivset tooni.