Henrik Ojamaa – riske võttes teel tippu

Henrik Ojamaa (vasakul)kohtumises Hollandi vastu Foto: Mihkel Maripuu

Värvika karjääriga Henrik Ojamaa heidab pilgu minevikku, räägib elust Poolas ning arutleb oma esituste üle Eesti koondise särgis.

Kuus aastat tagasi võttis toona vaid 16-aastane Henrik Ojamaa ette julge sammu – ta läks Inglismaale, et kasvada tõeliseks jalgpalluriks. Praeguseks on ambitsioonikast noormehest sirgunud vastuoluline mängumees, kes paistab silma nii hea kui halvaga. Kindel on see, et ta ei jäta külmaks ühtegi siinset jalgpallifänni. Kuues välisliigas mänginud Ojamaa on nüüd kanda kinnitanud Poola valitseva meistri Varssavi Legia juures. Ta on meeletu tööloom, kes tahab iga päevaga paremaks jalgpalluriks saada. Ta ei nõustu alusetu kriitikaga, vaid teab ise, mida õigesti ja valesti teeb. Julgeb võtta riske, sööb ökotoitu ja vabal ajal laseb püssi. Liiga turvaline jalgpall Ojamaale ei meeldi, sest see ei vii arengut edasi.

---

Henrik Ojamaa, 2009. aastal lõpetasid Derby County akadeemia ja sõlmisid sama klubiga elu esimese profilepingu. Millised olid 18-aastase noormehe unistused toona ning palju neist on tänaseks täitunud?

Poolas sain meedia vahendusel teada, et mõned mängijad polnud minu esitustega rahul, kuid minuga isiklikult ei julgenud keegi mängijatest seda teemat üles võtta.

Akadeemias oli muidugi esimene eesmärk jõuda profilepinguni ja loogilise jätkuna olin kindel, et suudan Derbys jõuda ka põhimeeskonda. Kuigi pakutud profileping oli mulle suur tunnustus tehtud töö eest ja teenisin ka parima noormängija auhinna, hakkas mulle tunduma, et võib-olla oleks parem jätkata mõnes teises klubis. Mõtlesin pikalt ja kaalusin ka teisi variante, kuid otsustavaks sai Derby presidendi veenmine. Lõpliku allkirja andsin vaid nädal enne hooaja ettevalmistuse algust ja seda tegelikult suurte kahtlustega sammu õigsuses.

Kuidas on läinud teistel sinuga koos Derby akadeemia lõpetanutel?

Akadeemia minuga koos lõpetanud mängijatest mängib praegu profijalgpalli vaid Jake Kean, kes oli Derbys üles kasvanuna väga löödud, et talle profilepingut ei pakutud. Seda tegi aga Blackburn Rovers, kus ta on nüüdseks saanud esiväravavahiks, jättes sellega varusse endise Inglismaa koondislase Paul Robinsoni. Jake’i pere juures elasin kaks aastat ja me suhtleme endiselt palju. Teised mängijad enam täisprofina ei tegutse, kuigi nii mõnegi puhul on sellest väga kahju.

Oled 22-aastasena mänginud profijalgpalli kuues välisriigis ja jõudnud otsapidi Varssavi Legiasse. Kas näed Poola suurklubis omale pikaajalist tööandjat või tahad lähiajal end mõnes tugevamas liigas proovile panna?

Ma pole kunagi kartnud võtta riske ning vahetada klubi, kui olen tundnud, et see on mulle hetkel vajalik. Poola liigast tippliigadesse minek on tavaline. Näiteks Poznani ja Legia mängul olid staadionil Arsenali, Fulhami, Ajaxi ning Bundesliga skaudid. Praegu olen Legias rahul ja nagu olen ennegi öelnud, on see mulle arenemiseks ja mängimiseks väga hea koht. Ideaalis muidugi tahaksin ka siin mängida alumise ründaja positsioonil, nagu tegin seda Motherwellis.

Inglismaalt Saksamaale, seejärel Hollandi kaudu Soome ja siis läbi Šotimaa Poola. Milline hetk sinu karjääris on olnud kõige raskem?

Arvan, et Derby profiaasta, sest kohe hooaja alguses selgus, et minu kahtlused lepingu sõlmimise osas osutusid põhjendatuks.

Möödunud aasta viimastel päevadel lahti lastud Legia peatreener Jan Urban usaldas sulle palju mänguaega, kuid nõustus Poola meedia väidetega sinu liigse isetsemise kohta, tema sõnul vajasid sa tol hetkel raputust. Kuidas peatreeneri raputus välja nägi?

Sain kohe põhitegijaks ja olen Legia mängijatest kõige enamates liigamängudes osalenud. Meil oli Urbaniga palju omavahelisi jutuajamisi, nii tema kui minu initsiatiivil. Enamasti esitasime mõlemad oma seisukohad, kuid ei nõustunud üksteisega. Urbani viimane sõnum meeskonnale oli, et ärme üritame Henriku mängustiili muuta, vaid sellega harjuda ja teda rohkem ära kasutada. Mis aga raputusse puutub, siis nagu teada, sai lõpuks raputuse osaliseks hoopis Urban, kes pidi paraku ametist lahkuma.

Kas Poola meedias kajastamist leidnud pinged meeskonnakaaslastega on praeguseks lahendatud?

Väidetavaid füüsilisi kokkupõrkeid pole olnud, see oli küll täielik Poola meedia väljamõeldis. Samamoodi nagu oli meedia väljamõeldis jutt, nagu oleks Eesti ja Hollandi mängul keegi mulle moraali lugemas käinud. Poolas sain meedia vahendusel teada, et mõned mängijad polnud minu esitustega rahul, kuid minuga isiklikult ei julgenud keegi mängijatest seda teemat üles võtta. Pean siinkohal ütlema, et ma pole kunagi kuulnud, et meeskonnaliikmed, kaasa arvatud treener, kedagi meeskonnast meedia kaudu kritiseeriks, kui tiimil kipub mõni mäng kehvemini minema.

Miks Legia eurohooaeg ikkagi niivõrd aia taha läks? Ootused olid kõrged, klubi tase peaks samuti lubama paremaid tulemusi. Kas kogenematus maksis kätte?

Mängudes Bukaresti Steauaga, mille tulemusel jäime Meistrite liiga alagrupiturniirilt võõrsil löödud väravate reegli järgi välja, oli tõesti tunda, et vastased suutsid sellist tähtsat mängu pingevabamalt mängida ja paremini kontrollida, võib-olla ka sellepärast, et neil oli seljataga edukas eurohooaeg. Muidugi on selge, et võõrsil Lazio vastu on riskantne mängida sama taktikaga kui Poola liiga viimaste vastu.

Alates uuest aastast on ka Eesti koondisel uus treener. Kuidas hindad oma koondisekarjääri Tarmo Rüütli käe all? Paljudele jäi mulje, et sul ei õnnestunud Rüütli mängujoonisesse sulanduda. Päris säravaid esitusi tuli harva.

Selle kohta ütleksin, et sära on vaataja silmades. Huvitav oli lugeda, kui suurepäraselt ma Läti vastu mängisin, kuigi tegelikult ei loe ma seda üldse õnnestunud mänguks, sest sain küll väga palju palli, aga ei suutnud kordagi vastaste kaitsjat täielikult üle mängida ega löögile saada. Samas Aserbaidžaani vastu suutsin ma esimese kümne minuti jooksul mitu korda 2–3 kaitsjast puhtalt mööda mängida ja need soolod ka löögiga lõpetada. Pärast seda aga paraku pall minuni ei jõudnud ja ilma pallita ründemängijad «säravaid» esitusi teha ei saa. Meie spetsialistide arvates oli aga tegu täiesti ebaõnnestunud mänguga, sest ma ei olnud piisavalt pildis. Loodan väga, et tulevikus suudame koondisega ründavat ja publikule huvitavat mängupilti pakkuda.

Sinu koondisedebüüti pidid fännid kaua ootama. Kas tundsid isegi, et Rüütli viivitas sinu kutsumisega?

Mina selle küsimusega oma pead ei vaevanud. Mis põhimõtete alusel Eesti koondisesse kutsumine käib, sellele oskab vastata paremini ilmselt keegi teine.

See ei puutu küll otseselt antud küsimusse, ent minu arvates on Eesti väike jalgpalliriik, kus noori andekaid mängijaid pole palju, seega võiks neid juba varem kaasata koondisesse. Näiteks praegu on meil sellised noored nagu Hannes Anier ja Frank Liivak, kes minu arvates võiksid vabalt kasvõi mõnes sõprusmängus juba mänguaega saada. Ei saa jätta ka lisamata, et praegustel noortel on väga vedanud, et neil on selline treener nagu Martin Reim (U21 koondise peatreener. Ojamaa ajal oli sama koondise eesotsas sakslane Frank Bernhardt – K.T.).

Tagasi Poola elu juurde. Üldiselt suhtuvad eestlased sellesse riiki skeptiliselt. Kuidas oled sina Varssavi eluoluga kohanenud? Kaugel on keeleõpingud?

Kõige suurem üllatus oli see, et Poolas ei räägita peaaegu üldse inglise keelt. Keele õppimise mõttes on see muidugi hea ja olen jõudnud juba nii kaugele, et suudan oma asjad poola keeles ära ajada. Varssavi on elamiseks väga hea koht ja ülejäänud Poolast üpris erinev. Üllatavalt keeruliseks osutus aga leida sellist toidupoodi, kus müüakse ökotoitu, millega harjunud olen.

Oled tuntud kõva töömehena, kes tihtipeale jääb harjutama ka treeningute lõppedes. Kas suudad üldse mingil hetkel rihma täiesti lõdvaks lasta või ei ole see eriti sinu moodi?

Mul on nelja profiaastaga välja kujunenud treeningrutiin meeskonnatrennide kõrvale. See koosneb jõusaalitreeningust, löögiharjutustest, triblamistehnika arendamisest ja põhjalikust videoanalüüsist. Kui oma mängu analüüsides leian mingi nõrga külje, siis tegelen muidugi just sellega. Näiteks hiljuti ühte mängu analüüsides leidsime vennaga, et üleaste petet tehes liigub jalg liiga kõrgelt üle palli ja pean kindlasti sellega tegelema.

Füüsilist trenni päevas üle nelja tunni kindlasti ei tee, seega tuleb aega kasutada väga intensiivselt ja tulemuslikult. Meeskonnatrennides proovin valida raskemaid lahendusi, sest lihtsaid ja turvalisi variante valides ei toimu arengut.

Legia hooaja esimene pool on olnud väga tihe, oleme mänginud kaks mängu nädalas ja olen vist rohkem elanud hotellides kui oma kodus. Kevadhooajal on mänge vähem ja loodan leida Varssavis koha, kus saaksin lasketiirus käia, ja äkki õnnestub ka Tatra mägedesse minna. Vähest vaba aega olen kasutanud viimasel ajal sportlaste – mitte ainult jalgpallurite – elulooraamatute lugemiseks, sealt leiab palju kasulikku ka oma karjääri peale mõeldes. Üritan ennast kursis hoida uue infoga sportlaste toitumise ja treeningmeetodite kohta. Väga kasulikku materjali olen leidnud näiteks ameerika jalgpalli füüsilise ettevalmistuse treeningutest.

Talvepuhkuse alguses lendasid Šotimaale, et külastada Henri Anieri, kes mõnes mõttes täidab sinust vabaks jäänud kohta Motherwellis – jagab häid sööte ja lööb väravaid. Kuidas sind seal vastu võeti? Kas kutsuti tagasi?

Mul väga hea meel, et Henri on leidnud klubi, kus teenib pidevalt mänguaega ja on meeskonnale kasulik ja et minagi sain sellele veidi kaasa aidata. Tore oli külastada Motherwelli, suhtlen paljude mängijatega ja klubi inimestega endiselt. Motherwelli eripäraks oli see, et meeskond oli väga ühtne ja kõik mängisime üksteise jaoks, see kajastus ka heades tulemustes. Treenerid naljatasid küll mu tagasituleku üle, kuid praegu see reaalne pole. Mängu vaadates tekitas hea tunde, kui juttu tulid rääkima fännid, kes olid eranditult positiivsed ja ütlesid, et olen Motherwellis alati oodatud. Šotimaa mägedest tunnen küll puudust ja suvel tahan seal kindlasti ühe korraliku mitmepäevase retke teha.

Kas näed võimalust, et kunagi karjääri lõpu eel mängid profijalgpalli ka kodumaa pinnal? Millist Eesti klubi eelistaksid esindada?

Karjääri lõpuni on niivõrd palju aega, et selle peale pole ma veel mõelnud. Uuel hooajal hakkan jälgima, kuidas läheb Nõmme Kaljul, sest loodan, et mu noorem vend saab seal palju mänguaega.