Eile õhtul ETVs eetris olnud saates Vabariigi kodanikud vestles saatejuht Aarne Rannamäe saatekülalistega Vitali Bernatskist alguse saanud dopingusaagast. Saate eel saatis Eesti suusatreener Mati Alaver Rannamäele pika kirja, milles Saksamaa väljaanne Deutsche Welle tegi intervjuu dopingu-uurija Perikles Simoniga.
Kuulus dopingu-uurija väitis intervjuus, et tänapäevased testid on ebaefektiivsed ning see keelatud ainete kasutamine on vägagi levinud.
Alaveri kiri täispikkuses:
«Simon: iga spordiala on dopingust ohustatud
Rekordarvu kontrollidega peaks Sotsi mängudel dopingupatused tabatama. Intervjuus räägib dopingu-uurija Perikles Simon testide ebaefektiivsuest ja kavalatest dopingutarvitajatest.
DW: Hr Simon, kokku peaks Sotsi mängude eel ja ajal olema rohkem kui 3500 dopingukontrolli – enam kui kunagi varem talvemängude ajaloos. Mida nendest rekordarvudest arvata?
Professor Simon Perikles: arv iseenesest ütleb vähe, rekordtestid ei ole midagi uut, kõigil OM-idel on arve suurendatud. Mida meil vaja on, on efektiivsusrekord, nii et dopingutarvitajad ka vahele võetakse. Lisaks tuleb proovid külmutada, kuna tõenäoliselt ei suuda me veel paljut, mida sportlased kasutavad, tuvastada.
IOC uus president Th. Bach räägib siiski „karmimast ja targemast“ dopinguvastasest võitlusest. Kõik ainult näiline?
Ma usun, et dopinguvastane võitlus on paranenud, eriti viimastel aastatel. Aga kahjuks tuleb seda kiirust vaadata võrdluses arenguga, mis meil on meditsiinis olnud ja dopinguvõimalustega, mis täna on. Meie probleem on, et tark dopingutarvitaja koos know-howga taustatiimiga kasutab väga paljusid erinevaid aineid, neid osaliselt segab ja ainult väga väikeses konsentratsioonis kasutab. Ta teab täpselt, mida ta treeningul võtta võib, millal ta enne võistlust lõpetama peab ja milliseid aineid saab võistluse ajal asenduseks kasutada, kuna me ei saa neid veel tuvastada. Näiteks IGF-1, kasvuhormooni järeltulija või eksperimentaalsed ained nagu AICAR, mis on kehaomased ja kus me jõuame täieliku piirini.
Kas suurel kontrollide arvul on siis teatav „äraehmatav“ mõju?
See võib ehmatada sportlasi, mitte vanade „koduste vahenditega“ dopingut teha. Aga tuleb karta, et lääne tööstusriikidest on endiselt võimalik hightech-doping. Arengu ja üleminekumaades on seevastu endiselt väga algelisi dopingumeetodeid. Need on siis ka enamasti need vähesed juhtumid, mis avastatakse. Viimati võeti arvukalt vahele sportlasi endisest idablokist. Siin on nähe et treeningukontrollid ei toimi nendes veel piisavalt hästi.
Vahele jäävad vaid vähesed. Kas mängude ajal võib arvestada dopingujhtumitega?
Hetkel paistab, et mängude ajal jäävad vahele vaid väga ettevaatamatud sportlased. Ma ei pea välistatuks seda, et pärast järeltestide käigus jälle mõned petturid paljastatakse, nagu viimati Ateena 2004 proovidega. Aga see ei ole kahjuks kuigi rahuldav. Ilmselt esineb nagu tavaliselt üks kuni kaks juhtumit, rohkem mitte.
Samas on dopinguskandaalid talimängudel juba peaaegu traditsioonilised. 2002 jäi kolmekordne olümpiavõitja Johann Mühlegg veredopinguga vahele, 2006 oli suur dopingu-haarang. Kas talispordialad on dopingust eriti ohustatud?
Me lähtume tänapäeval sellest, et peaaegu iga spordiala on dopingust ohustatud. See on seotud sellega, et kõik spordialad on muutunud professionaalseks ja sportlased teavad väga täpselt, kus on nende füüsilised puudujäägid. Isegi kognitiivseid puudujääke ja keskendumisvõimet on võimalik dopinguga parandada. Kohtuasjad on näidanud, et sprinterid kasutavad vastupidavusaineid nagu EPO. Miks? Kuna nad treenivad nii palju, et millalgi saab vastupidavus tulemust piiravaks. Nii on ka vastupidavusaladega, kus ühtäkki kerkivad esile anaboolsed steroidi. Me peame kartma, et ka loovatel aladel nagu iluuisutamine on dopingut. Olgu siis kasvõi kuna sportlasel on kaaluga probleeme ja ta selleks aineid kasutab.
Ka põhja suusaalad on ikka ja jälle dopingu-uurijate huvi all. On eksperte, kes peavad seda sama saastunuks, kui rattasporti.
Kui dopinguohust lähtuda, siis ei jää talvised vastupidavusalad suvistele millegi poolest alla. Vastupidi, on ekstreemseid alasid nagu näiteks laskesuusatamine. Seal on lasketiirus ka oluline, kui kiiresti pulss pärast rasket kehalist koormust uuesti rahuneb. Ja just selleks on aineid, mis ületavad tavalist puhast vastupidavusdopingut. Varem öeldi, et mida keerulisem on spordiala, seda ebatõenäolisem on doping. Täna näeme me seda täiesti teisit.
Pärast Londoni 2012 mänge lähtusite te avalikult sellest, et „keskmiselt 60% sportlastest kasutasid dopingut“. Milline on Teie hinnang Sotsi kohta.
See jääb puhtaks hinnanguks. Aga kui küsitleda eksperte ja arste, kes on pikalt tippspordis tegutsenud, kuidas maailma absoluutses tipus asi välja näeb, saab üsna kainestava hinnangu. Ja see kattub sellega, mis rattaspordis juba kõik välja on tulnud. Punane joon läheb läbi kõigi spordialade. Määrad on suvel ja talvel ilmselt üsna samad. 60% pean ma realistlikuks hinnanguks.
Kas Te võtate õigupoolest dopinguvastases võitluses IOC vastutavatelt isikutelt liidrirolli üle?
IOC peab spordis esindama paljusid väga olulisi asju. Aga ma ei pea mõistlikuks, et ta lisaks veel dopinguprobleemiga oluliselt tegeleks. IOC-s on liiga palju huvisid, mis on tõsiseltvõetava dopinguvastase võitluse vastu. Kui sport peab ühiskonnas paistma puhtana ja parimal juhul ei tohiks üldse dopinguleide olla, on lähtepositsioon väga ebasoodne. Vaja on sõltumatuid struktuure. Ka kohapealsed dopingulaborid on probleem. Kui need avatakse vaid OM ajaks, on kõik faktid aegsasti teada. Millised testimisseadmed muretsetakse, kes nendega töötab? Millised eriteadmised on? Oleks targem testid läbi viia akrediteeritud laborites – seal, kus nad kõige paremini juurdunud on. Ikka ja jälle on kuulda, et WADA olemasolevad laborid kinni pannakse, nüüd isegi Venemaal vahetult enne mänge. See ei ole hea märk.
Pofessor Perikles Simon on dopingu-uurija ja juhatab spordimedisiini osakonda sporditeaduse instituudis Mainzi ülikoolis. Ta on WADA geenidopingu-rühma [panel] liige ja arendas koos Tübingeni ülikooli kolleegidega välja geenidopingu otsese avastamise. See test ei ole aga veel kasutusel. Intervjuu: Pascal Jochem»