Tallinna lennujaama ootesaal lubas eile õhtupoolikul aimata, et koju tagasi jõuavad mõne suurvõistluse medalimehed. Kümned sõbrad-toetajad korraldasid Dakari maratonralli edukalt lõpetanud Toomas Triisale ja mehaanikule Martin Graumannile väärika vastuvõtu: ootesaali astunud mehed tõsteti aplausi saatel sõprade õlgadele ja neile riputati kaela tammepärjad.
Ning medal oli Triisal-Graumannil, keda olid teiste hulgas tervitama tulnud samuti Dakari rallil osalenud Tarvo Luik ja Mart Lajal, kahenädalase katsumuse eduka läbimise tõestuseks tõepoolest ette näidata. Kuhu jäi aga kange kolmiku kolmas liige, Eesti mootorratturitele kõigi aegade parima Dakari lõppkoha toonud Mart Meeru? Seikluste tõttu Frankfurdi lennujaamas jäi ta õnnetuseks Tallinna-lennukist maha.
Nii pidi Triisa ühes Graumanniga ka Meeru eest välja käima kindla lubaduse: kui vähegi võimalik, ollakse järgmisel aastal taas stardijoonel. «Kaks nädalat sai selle peale mõeldud ja eile õhtul ka lõplik otsus tehtud,» sõnas Triisa, kelle suult ei kadunud tervitajate summa silmitsedes lai naeratus kordagi. «Kui leiab koostööpartnereid, samasuguse toreda tiimi ja samasugused fännid ning kui tõesti nii palju Eesti rahvast toetab, ega meil siis muud üle jää – tuleb otsida võimalust minna esikahekümne koha peale sõitma,» muigas Triisa.
«See, kui näed siin nii palju inimesi, kahekordistas saadud emotsiooni. Eks vahepeal oli kurb meel ka, kui hea tulemus käest läks, aga kui tagasi mõelda, siis eesmärk oli ju lõpetada,» lisas enda sõnul elu unistuse täitnud Triisa. Esmaosalejate arvestuses 9. koht – ja «hea tulemus läks käest»? «Kui sa oled juba võidusõitja, eks siis tahad väärt kohta ka saada!» naeris Triisa. «Ainult finiš ei rahulda, mul oli küll algusest peale esmakordsete sõitjate arvestus silme ees. Kuid tuleb reaalsusele ka silma vaadata. Eesmärk sai 110 protsenti täidetud – kaks eestlast jõudis finišisse.»
Triisa sõnul õnnestus kiiruse ja vastupidavuse ühildamine üllatavalt hästi. «Hullu proovisin mitte panna, vaid kindla peale sõita. Dakar on mõistagi üllatusi täis, neid oli isegi rohkem, kui me ootasime. Loomulikult oli ka meil natuke ohtlikke olukordi, aga õnneks mitte midagi väga hullu,» meenutas ta. «Väga paljud eesotsa sõitjad tegid ju suuri apse, meie liikusime kindla hoo peal.»
Nii Meeru kui ka Triisa jõudsid ralli jooksul korduvalt tänada Graumanni, kes tegi teenindustes tööd kahe mehe eest. «Arvasime, et Dakar on raske, ja oligi. See kompab inimvõimete piire – kuidas sa suudad üleval olla, kuidas sa suudad pinge all tööd teha. Selle testib kõvasti ära,» lausus Graumann ise tagasihoidlikult. «Esimesel nädalal oli kolm unetut ööd, siis üritasin autos ülesõidul magada. Saime hakkama! Red Bulli või muid samasuguseid jooke väga palju ei läinudki, sest adrenaliin oli ikkagi nii üleval, et see hoiab ärkvel.»
Küsimus järgmise võimaliku unistuse kohta võttis Triisa taas naeratama. «Jah, nagu Mart juba ralli järel ütles, siis üks suur unistus kadus ära – nüüd on ainult mälestused. Ma arvan, et järgmine suur unistus on see, et tuleb natuke oma isikliku eluga tegeleda ja see paika panna. Siis on jälle aega edasi minna!»