Andres Oper: pool elu Eesti koondises

Foto: Toomas Huik / Postimees

Eesti jalgpallikoondise kõigi aegade suurim väravakütt Andres Oper teatas, et teeb vigastuse tõttu tippspordiga lõpparve.

133 mängu Eesti koondises. 38 väravat – rohkem, kui keegi teine Eesti särgis iial suutnud. Ilus ja unustamatu tabamus Hollandi võrku – ründaja Andres Operi jalgpallurikarjäär väärinuks võimalikest kauneimat punkti. Elu tahtis aga teisiti.

Eile teatas Oper pressikonverentsil, et tippjalgpalliga on nüüd lõpp. «Ega otsus kergelt ei tulnud,» lausus ta. «Aga ükskord tuleb see aeg kõigile. Ehk veel kuskil mängin, aga siis juba oma lõbuks. Jalgpallurikarjääri lõpetan, kuid see pole ju elu lõpp!»

Ründaja sõnul sai talle saatuslikuks suvises autoõnnetuses viga saanud kael. «Pärast avariid oli must masendus. Nüüd valu enam ei ole, kuid taastusravile kulus liiga kaua aega. Kui oleksin ennast kolm kuud tagasi korda saanud, oleksin ehk jätkamist kaalunud, nüüd aga tundsin, et aeg on küps uuteks väljakutseteks. Uudise avalikuks tegemine pole olnud kerge. Mõtlesin: kas? Miks? Aga see samm oli vaja teha.»

Debüüt 17-aastasena

Operi lahkumismänguks saab Eesti koondise 26. mai maavõistlus Gibraltariga. «Uus peatreener ka just helistas, lubasin talle, et olen väga hea!» naljatas Oper. «Kolm kuud on nüüd aega, et ennast vormi ajada. Eile käisin jooksmas – no see vorm on ikka veel väga kaugel… Aga loodetavasti saan ikka oma särgi selga, number 8!» naeris ta. «Räägin treeneriga!» lubas seepeale Operi kõrvale istunud jalgpalliliidu president Aivar Pohlak.

Kui Operi kauaaegse ründepartneri Indrek Zelinski tulevase elulooraamatu pealkirjaks on naljatamisi pakutud «Pool elu suluseisus», siis Operi karjääri kohta võib julgelt öelda: pool elu Eesti koondises. Sinisärgis tegi ründaja debüüdi 1995. aasta suvel, joostes Balti turniiril mängus Lätiga platsile kõigest 17-aastasena. Esimest koondiseväravat tuli oodata veel kaks aastat, kuni see koduses MM-valikmängus Rootsiga viimaks tuli. Möödus üle 15 aasta, kuni Oper sahistas Eesti eest vastaste võrku seni viimast korda. Andorra alistus – taas MM-valikmängus – 1:0.

Nende kahe suvise kohtumise vahele jäi pikk ja edukas karjäär, mis viis Operi esmalt 1999. aastal Taani kõrgliigasse Aalborgi ridadesse. Eestlase eest maksti toona enneolematu summa, miljon dollarit. Kuid tema lend võinuks olla veelgi kõrgem, sest päris noorena väidetavalt ka Arsenali huviorbiidis olnud ründajal õnnestus 2005. aastal Inglismaa kõrgliiga ukse vahelt juba peaaegu sisse pugeda.

Sunderlandi otsus värvata viimasel hetkel eestlase asemel ründeliini siiski Andy Gray tõi tagantjärele targana ehk isegi rohkem rõõmu Operile kui inglastele. Gray lõi poole aastaga Sunderlandis vaid ühe värava ja müüdi kuulsusetult maha, Oper pääses aga Hollandi kõrgliigasse Rodasse ja saavutas karjääri parima hoo. Ründaja parimad Hollandi-päevad olid hooajal 2006/07, kui ta tõusis 19 tabamusega Roda suurimaks väravakütiks.

Igaveseks on Oper end aga eestlaste mällu kirjutanud siiski koondisetabamustega Venemaa ja Hollandi võrku. Esimene tõi eestlastele jalgpalli tähendusest mõõtmatult suurema võidu, teine aga äratas ehk esimest korda kindla teadmise: sinisärgid on võimelised isegi aastaid kättesaamatus kauguses paistnud jalgpallimaailma tippudega mängima kui võrdne võrdsega. Just need kaks väravat tõstsid Operi nime kõrgemale tavalise jalgpalluri omast, sinna äravalitute sekka, kus on kunagi olnud Mart Poom ning kus praegu seisab ehk Konstantin Vassiljev – mehed, kes ainuüksi oma isikuga on kõrvaltvaatajale sümboliseerinud Eesti koondist.

«See küsimus pole mulle, öelgu teised,» pareeris Oper pärimise, kas ta oma märgilist rolli ka ise tunnetas. Parema meelega rääkis ta sellest, mis koondisekarjäärist kõige eredamalt meelde jäi. «Teitur,» ei kõhelnud Oper Eesti jalgpalli uueks vorminud peatreeneri Teitur Thordarsoni nime välja öeldes hetkegi. «Ja meeles on 0:0 viik kodus Türgiga, kui nemad olid minemas MMile, aga suutsime neile vastu hakata. Kõige ilusam värav? Ilu poolest ehk Holland, aga mänguliselt ikkagi Venemaa. Mind ilu ei huvita, huvitab, et pall oleks võrgus. Või siis vähemalt üle joone!» naeris ta.

Pikale karjäärile tagasi vaadates Operil enda sõnutsi mitte miski hinges ei kripelda, kuid selge on, et nii mõnigi suur mäng suure vastasega jäi tal pidamata. Valitseva maailmameistri Hispaania vastu ei lubanud astuda vigastus, sama oli juhtunud ka mõni aasta varem mõlemas mängus Inglismaaga. Sajandi kohtumiseks Brasiiliaga ei kutsutud teda kaugelt Hiinast koondisesse, viimatine mõõnaaeg langes aga kokku Eesti jalgpalli parima perioodiga, mil EM-finaalturniirile jõuti lähemale kui eales varem. Tolles valiktsüklis osales Oper vaid paaris esimeses mängus, mälestusväärsetes tsüklilõpu kohtumistes jäi ta aga pingile või suisa koondisest välja.

Tagasitulek koondisesse

Hoolimata sellest, et ka Operi klubikarjäär ei kulgenud viimastel aastatel enam kõige kõrgema lennuga, suutis kogenud mees end väikese pausi järel taas rahvuskoondisesse mängida. Ning mitte lihtsalt mängida, vaid ka nooremate mantlipärijate kõrval väärikalt esineda. Ent justkui seni suhteliselt murevabalt kulgenud karjääri eest võlga sisse nõudes – jalgpallurile tavapäraseid traumasid oli Operil karjääri jooksul ju ikka, kuid ei midagi hirmränka – polnud ründajale paraku määratud viimaseid mängija-aastaid raskete vigastusteta lõpetada.

Esmalt tuli ränk peapõrutus Eesti-Šotimaa sõprusmängus. «Ma ei mäleta sellest mängust tõesti mitte kui midagi. Ei tulemust, rääkimata millestki detailsemast,» tunnistas Oper pärast kohtumist Õhtulehele. Seejuures tegi kohe mängu algul vastasega valusalt pead kokku pannud ründaja kuni poolajapausini mängu kaasa.

Järgmiseks – ja nagu eile selgus, lõplikult – kriipsutas Operi karjääri aga läbi väljaspool jalgpalliväljakut saadud trauma. Jalgpallurit sõidutanud taksole kihutas mullu ühel juuniõhtul Tallinnas tagant sisse buss, ründaja õlg sai nii raskelt viga, et ta pidi käima lõikuslaual Madis Rahu käe all. Oper oli operatsiooni järel optimistlik, lausudes tagantjärele valusalt kõlavad sõnad: «Sellise pauguga ei tahaks küll minna! Küll see õlg terveks saab!»

Ei saanud. Raske trauma jättis jälje kogu õla- ja kaelavöötmele ning esialgu paari kuuga paraneda lootnud Oper pidi oktoobri keskel Postimehega vesteldes nentima, et olukord on halb. «Disk käib kaelalüli vahelt välja ja käib niimoodi närvi peale. See olukord on kokkuvõttes päris jama,» tunnistas Oper. «Mul ei ole elu sees niimoodi valus olnud nagu praegu. Olukord on tegelikult täitsa masendav.»

Juba toona vihjas Oper sõnades – «praeguses seisus midagi välistada ei saa» – võimalusele, et tõmbab koondisesärgi selga veel vaid ühe korra, lahkumismängus. Jaanuaris sõnas UEFA B-litsentsi treenerikoolitusega tegelenud Oper pärast uut lõikust Postimehele veelgi kindlamal toonil, et ei mõtle praegu niivõrd jalgpalli mängimise kui täieliku paranemise peale: «Esmalt tahan koolitusega ühele poole saada. Seoses jalgpalli mängimisega mingeid tulevikuplaane ma praegu ei pea.»

Eile sai niisiis lõplikult selgeks, et nüüd on koondisega kõik. «Öeldakse, et kui oled kuu aega vigastatud, siis vormi taastad kaks kuud. Mõelda, kui kaua mina vigastatud olin,» sõnas Oper. «Hea küll, võib-olla saaks veel kuskil lepingu, aga… Vigastusest taastumise aeg on liiga pikk. Ja hoopis hullem on see, kui ma ühel päeval ei tunne kätt või jalga. Kahju muidugi, et lõpp niimoodi ära lõigati. Aga viimase mänguga saab veel asja parandada!» lisas ta heatujuliselt.

Mis saab Operist edasi? Või õigemini kus, sest elab ta ju püsivalt Inglismaal? «Side Eestiga selgub jooksvalt ja sõltub edasistest tööpakkumistest. Treeneritöö on üks variant, skaut, tehniline direktor… Aalborgis sai just üks sõber näiteks spordidirektoriks. Mõned kontaktid on ikka tekkinud,» ütles Oper, lubades jalgpalli juurde jääda.

Andres Oper

Sünniaeg: 7.11.1977

Positsioon: ründaja

Klubikarjäär:

•    1994–1999 FC Flora

•    1996 Pärnu Tervis

•    1999–2003 AaB Aalborg (Taani)

•    2003–2005 Moskva Torpedo (Venemaa)

•    2005–2009 Kerkrade Roda (Holland)

•    2009 Shanghai Shenhua (Hiina)

•    2010 ADO Den Haag (Holland)

•    2010–2011 Larnaca AEK (Küpros)

•    2012–2013 Nea Salamis (Küpros)

•    Mänge koondises: 133

•    Väravaid koondises: 38

•    Kolmekordne Eesti parim jalgpallur: 1999, 2002, 2005

•    Hõbepalli võitja: 2001, 2005