Kaarel Nurmsalu on elu esimese olümpiastardi eel väge täis: «Tuju on hea, stressi pole. Mida ma ikka stressan. Võtan parem asja rahulikult. Kui ma kvalifikatsioonist läbi ei saa, olen eriliselt s**t, aga ma ei ole.»
Kaarel Nurmsalu tahab hüpata üle oma varju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suusahüpped on kummaline ala. Õhulennud võivad õnnestuda ja võivad ebaõnnestuda. Nurmsalu olevat treeningutel olnud kõva, aga see ei tähenda vähimatki, sest võistlus pole treening. Mees ise palju ei ava, ütleb vaid, et kui saaks kokku kaks hooaja parimat hüpet, siis on ta lennanud üle oma varju.
Nurmsalu nägu on ikka naerul. «Kuidas tunne on? Köhane ja nohune. Aga kraadiklaasi ma ei näpi, sest mida annab teadmine, kas palavikku on või ei ole? Peaasi, et tuju on hea. Teeme toakaaslase ja kolleegi Siim-Tanel Sammelseljaga suusahüppajate lollusi. Otsustasime toaseina plakateid ja pilte täis kleepida, muidu on see ühtlaselt tuim.»
Targemat polevat olümpiakülas teha, sest tubades teler puudub: «Väidetavalt saab televiisorit osta, küsitakse miskit 450 eurot, aga milleks? Ma vaatan koduski telekasti harva, on targematki teha.»
Täiesti tegevusetult Nurmsalu siiski aega ei veeda, ta nimelt nälgib. «Esmalt olin mures, et millest kõigest heast ja paremast ma ilma jään, aga nüüd, kui olen olümpiaküla road ära proovinud, võin öelda: need on head, kuid mitte midagi erilist. MK-etappidel on kohati eksklusiivsemaid roogi. Aasia toidud, minu lemmikud, olid liiga rasvased, seega söön kana ja pastat. Söögipaigas on kõik dieedipidamiseks vajaminevad road olemas.»
Igal suusahüppajal on peale marssalikepi seljakotis ka kaal. «Väiksel mäel tahaksin kaaluda 68 kilo, suurel 68,5. Sinnakanti ma praegu ka olen. Samas loen just Janne Ahoneni biograafiat, kus ta kirjutab, kuidas võitis 72-kilosena Trondheimi MMil kaks kulda, kuigi on sama pikk kui mina. Nii et võta siis kinni, kus on tõde, kus õigus. Eelmiselgi aastal sain parima tulemuse, olles kilo võrra ülekaalus.»
Jõusaalis käib Nurmsalu samuti, see asub otse nende hoone all. «Esmakordselt pärast seljaoperatsiooni tundsin, et kerkisin paigalt hüpates õhku. 120-kilose kangiga teen kükke nuusates. Samas tuleb tunnistada, et füüsis pole elu parim, kuid normaalne, minu stiili jaoks – tehnika tugineb kiiruslikule jõule – käib küll.»
Sammelselg, kes pääses Sotši viimasel hetkel, kui Eestile eraldati lisakoht, hoiab samuti meeleolu kõrgel, kuid lootusi mitte nii väga: «Nurmsalu tasemel ma kindlasti ei ole. Kui pääseks kvalifikatsioonist edasi, oleks juba kõva sõna. Vorm liigub tõusvas joones, eks vaatame, mis juhtuma hakkab.»
Eile tegid suusahüppajad Sotši väiksel mäel esimese treeningu.