Tige Nurmsalu: olümpia pole osalemiseks

, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Nurmsalu pettus oma eilses ettastes.
Kaarel Nurmsalu pettus oma eilses ettastes. Foto: Stanislav Moškov / Õhtuleht

Suusahüppaja Kaarel Nurmsalu kerkis väikse mäe võistluse 37. kohaga parimaks eestlaseks Sotšis, kuid selle tõsiasja mainimine tegi mehe tigedaks: «Olümpiale tullakse tulemust tegema, mitte osalema. Minu eesmärk on 15. koht ja sellest ma ei tagane.»

Nurmsalu hüpe oli nii ja naa, 95 meetrit taganttuulega, mis puhus diagonaalis. «Oleksin pidanud rohkem kompensatsioonipunkte saama, kuid ütlen kohe, et need poleks mind teise vooru viinud. Õhulend oli hea, kuid mitte väga hea, mitte piisav,» kommenteeris Nurmsalu.

Tegelikult suutis Nurmsalu närve meedia ees kenasti talitseda, sest tõtt-öelda oli ta enda peale pehmelt öeldes tige. Pärast hüpet kadus ta staadionilt, läbimata kohustuslikku intervjuutsooni, ning ilmus taas vaatevälja pool tundi hiljem.

«See on minu praegune tase,» torises Nurmsalu, kel läks üle poole hooajast seljalõikuse nahka. «Suusahüpetes ei saa nii, et teed paar võistlust ning tuled ja paned. Suusahüpped pole murdmaasuusatamine, kus saab startida aastas vaid korra.»

Kui kvalifikatsioonis Nurmsalu olümpiatunnet ei leidnud, siis eile küll: «Olin tornis, nagu läheksin sõtta. Paanikat polnud, kuid kõhus vibreeris. Mõtlesin, et lähen ja hüppan täie raha eest, õnneks tuli mõistus siiski koju. Tegelikult pidanuks hüpe veelgi rahulikum olema. Ja maandumine parem, kuid ega needki viis võimalikku lisapunkti oleks mind päästnud.»

Nurmsalu tõdes, et suurem stardinumber annab parema tuule: «Esiotsa mehed lastakse üksteise järel kiiresti hüppama, aga kõvemate puhul vaadatakse, et tuul poleks kehv. See tähendab vaid üht – pean kah kõvaks saama.»

Lõpetuseks käis Nurmsalu taas välja oma kreedo, et turistidel pole suurimale spordipeole asja: «Sain olümpial osalemise kirja, järgmiseks tuleb tulemust teha. Suur mägi sobib mulle reeglina paremini. Jään rahule vaid siis, kui 15 sekka pääsen.»

Väikese mäe võistlusel polnud vastast poolakale Kamil Stohile, kes tegi ülekaalukalt pikimad hüpped mõlemal katsel – 105,5 ja 103,5 meetrit. Hõbeda sai sloveen Peter Prevec (102,5 ja 99 m), pronksi norralane Anders Bardal (101,5 ja 98,5 m).

Kes päästab meid hävingust?

Enam ei käi jutt Eesti kehvimast olümpiast pärast taasiseseisvumist, vaid läbi aegade. Kaks võistluspäeva on läbi, eestlaste parimaks Kaarel Nurmsalu 37. koht.

Selleks et vältida punavõimujärgset nadimat olümpiat, tuleks saada vähemalt 6. koht, mis tähendaks viiki Albertville’i ja Naganoga, kus olid meie parimad vastavalt Allar Levandi ja Jaak Mae. Tundub lootusetu.

Läbi aegade kehvim olümpia – arvesse lähevad vaid need, kus eestlased osalesid – oli Cortina d’Ampezzos 1956. Seal osales vaid üks eesti mees, Nõukogude Liidu koondislane, kahevõistleja Uno Kajak, ja sai 26. koha.

Kõigil ülejäänud olümpiatel on eestlane olnud vähemalt 20 hulgas. Ka Sankt Moritzis 1928, kui Eesti esmakordselt talimängudel osales. Seal teenis kiiruisutaja Christfried Burmeister 500 meetri distantsil 33 osaleja seas 15. koha. PM

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles