Sel hetkel ei tähendanud vähimatki, et Norra suusatajatele oli Sotšis juba kaela riputatud kolm kulda, hõbe ja kolm pronksi. Rahvuslik häbi kattis senised saavutused udulooriga. Norra teatenaiskond, kel oli kullavõiduks vaja vaid kohale tulla ja rada läbi sõita, lõpetas Prantsusmaa (Prantsusmaa!) järel viiendana, Soome ja Saksamaa ees võitnud Rootsist maas pea minuti.
Norra ajalehe VG ajakirjanik Bjørn Arne Johannessen leidis, et säärane rahvuslik katastroof ajab pigem naerma. «Ma ei teagi täpselt, palju meie määrdeprogramm – et Sotšis oleks Norral kõige paremad suusad – maksma läks. Miljoneid kroone. Miljoneid! Meil on maailma suurim hooldebuss, meil on kõige rohkem määrdemehi ja me paneme naiskonna suusad tuksi. Uskumatu! Kogu maailm irvitab meie üle.»
Mõistagi nõudis Norra meedia miljonite kohta selgitust ja sai. Nelja aasta jooksul kulus määrdeprogrammile ametlikult 25 miljonit Norra krooni ehk kolm miljonit eurot. Tegelikult rohkemgi, sest uusi määrdeid välja töötavad keemialaborid annavad toodangu esmalt omadele ning määrdebuss ise maksab miljon eurot. Ja jutt käib ainuüksi murdmaast. Kahevõistluse hooldetiimi aastane eelarve on näiteks 1,5 miljonit krooni ehk 180 000 eurot.
Sotšis on Norra murdmaasuusatajate heaks tööd tegemas 14 määrdemeest, enne mänge käidi kolmel korral siinset lund testimas, koondis tõi kaasa ligi tuhat paari suuski, ja nad ei saa ikka hakkama.
Maailm irvitaski. Soome lehemeestele meeldis kohutavalt, kuidas Norra meedia grillis küsimustega naiskonna peatreenerit Egil Kristianseni, kes olla parajalt ülbe tüüp, käivat ringi nina püsti ning arvavat endast ja oma hoolealustest kohutavalt palju.
Ka suusatreener Mati Alaver ütles intervjuus ERRile sõna sekka: «Kui meie hoolderühm oleks täna määrinud Norra naiste suusad, siis olnuks naiste teatesõit täiesti ebahuvitav. Kogu võistlus oleks käinud ainult 2. koha peale.»
Norra määrdetiimi pealik Knut Nystad – Katrin Šmiguni abikaasa muide – palus televisioonis kogu rahva ees vabandust ja lubas, et midagi sarnast enam loodetavasti ei juhtu. «Olime, jah, eelmiste aastate jooksul Sotšis testitööd teinud, kuid kordagi pole siin olnud nii soe, +15 kraadi. Ja nad soolatasid rada enne starti. Seda me ei teadnud, see pani lõpliku hoobi.»
Samas on norralastel väga lühike mälu. Norra koondise pealik Vidar Løfshus teatas, et esimest korda olümpiamängudel pandi kollektiivselt määrdega mööda. Løfshus ei mäleta Torino mänge, kui 15 km klassikasõidus oli kõigi norrakate suuskadel justkui närimiskumm all ja parim mees sai kõigest 16. koha. Nende kaasmaalane, Eesti määrdetiimi liige Magne Myrmo määris aga Andrus Veerpalu kullale.
Johannessen mäletab seda päeva hästi. Mäletab, kuidas Norra määrdetiim tuli Eesti boksi ukse taha Myrmole austust avaldama ja küsiti, kuidas vanameister suutis ennustada nii täpselt lumesaju algust, kui Norra, kel oli kaasas oma ilmajaam ja sünoptikud, ikka eksis.
Myrmo vaid muianud: «Ma vaatasin aknast välja ja ennustasin.» Ta, vana mees, ei viitsinud kuldse otsuse tegemiseks isegi õue minna.
Naiste teatesõidu järel sahistati tagatubades, et Norra probleem ei peitu niivõrd määrimises, kuivõrd suusapõhja mustris, mis olla täiesti vale. Õige on saladus ja seda ei avalda keegi. Need kahtlused said jõudu juurde pühapäeval, kui ka Norra mehed sõitsid kui liival ning piirdusid 4. kohaga. Kulla sai Rootsi, hõbeda Venemaa ja pronksi Prantsusmaa.
Esimese vahetuse mees Eldar Rønning saatis kuuldavale karvaseid: «Täiesti p***es suusad. Ei libisenud vähimatki.»
Teise vahetuse sõitja Chris Jespersen kordas vägisõnu: «Tõukan küll, tõukan põrgulikult, aga seisan paigal.»
Ega muud, kui järgmiseks olümpiaks tuleb Norra hooldetiimile eraldada viis miljonit eurot, ehk aitab.
Eesti meeskond – Karel Tammjärv, Algo Kärp, Aivar Rehemaa ja Raido Ränkel – sai teatesõidus 10. koha, kaotades võitjale 4.10,6.