Kõiges on süüdi Zinetula Biljaletdinov, Venemaa hokikoondise peatreener. Selline on Venemaa meedia arusaam Sotši olümpial nende hokikoondist tabanud krahhi põhjustest. Seda arusaama, mis pole ilmselt tõest kuigi kaugel, kultiveeritakse täie hooga ning see teeb Biljaletdinovist vähemalt mõneks ajaks Venemaa kõige vihatuma inimese.
Koduse olümpia jäähokiturniiril kullata või sootuks medalita jäämine on venelaste jaoks midagi hullemat kui lihtsalt kaotus. See on katastroof, mis paljude meelest tähendas olümpia sisulist lõppemist. Jäähoki pole Venemaal tavaline sport, see on mäng, mida armastavad kõik – lihttöölistest riigiisadeni.
Venelaste hulgas valitseb nukrus ja viha. Juba kolmapäeval, pärast Soomelt saadud kaotust, võis Bolšoi jäähallis näha pisaratest niiskete silmadega inimesi. Nende omavahelistest vestlustest kuuldus ühtaegu nii kirumist, pettumust kui ka viha. «Häbi! Piinlik! Alandav!» kostis šokeeritud inimestelt.
Hokimehed pidid ju tõusma Sotši olümpia peamisteks sangariteks, kuid vajusid hoopis sügavale mutta. Finaalmäng peetakse pühapäeval, aga nende meeskond sõitis juba eile laiali. «Sellist hokit pole meile vaja» pealkirjastas ajaleht Sport-Express oma artikli. «Nad poleks nagunii finaali jõudnud,» räägivad ka tavalised huvilised nagu suurimad spetsialistid.
Venemaa ajalehed lahkasid krahhi pikalt ja laialt. Sport-Express pühendas sellele viis, Sovetski Sport aga koguni üheksa lehekülge.
Treeneri kaotus
Ajakirjanik Andrei Kuznetsov nimetas Sotši olümpia jäähokiturniiriga seotud lootusi praegusaegse Venemaa spordi kõige ilusamaks unistuseks. «Venemaa elas sellega väga kaua – alates päevast, kui saime olümpia korraldamise õiguse, ja päevast, kui meie koondis Vancouveris purustati ning ässad kinnitasid, et isegi siis, kui NHL meid keelab, oleme Sotšis kohal, et Venemaad rõõmustada. Rõõmustasid aga nii, et pikka aega pole tahtmist hokit vaadata ja kogu südamest koondisele kaasa elada.»
Tavalised inimesed kiruvad muidugi mängijaid, kes nende arvates piisavalt ei võidelnud. Spetsialistid mängijatel siiski suurt süüd ei näe. Jah, nad ei suutnud lüüa loodetud hulka väravaid ja näiteks Aleksandr Ovetškin paistis silma vaid disainitud uisusaabastega. Oma mängijatega tihti vaenujalal olev Venemaa meedia pidas vajalikuks isegi märkida, et erinevalt mõnest varasemast tiitlivõistlusest polnud seekord joomist, suitsetamist ega muul moel sportliku režiimi rikkumisi.
Mängijad püüdsid mõista, mida peatreener neilt soovib, ja juhendaja plaani jääl ellu viia. Üksmeelselt aga leitakse, et plaan, mida Biljaletdinov koos oma abilistega mängijatele pakkus, ei saanudki sellist meeskonda võidule aidata. Põrumist nimetataksegi Biljaletdinovi kaotuseks.
Meeskonna siseringist on imbunud välja hämmastavaid üksikasju, mis viitavad, et peatreeneri ja mõnede juhtmängijate vahel polnud üksteisemõistmist. Näiteks olevat Biljaletdinov manitsenud üht maailma parimat ründajat Jevgeni Malkinit, et ta hoiaks end ründetegevuses tagasi. Võib-olla peitub sellistes kummalistes soovitustes põhjus, miks NHLis ja KHLis lugematul hulgal väravaid viskavad mehed olid olümpial oma põhitegevusega jännis – treener ei osanud nende tugevamaid külgi ära kasutada.
Tõsi, 2012. aasta MMil juhtis ju Biljaletdinov Venemaa koondise maailmameistriks, kuid vaatlejate hinnangul saadi sellega hakkama vaid seetõttu, et esimese aastaga ei jõudnud peatreener veel mängujoonist piisavalt rikkuda. Kõik edasine oli aga nagu piduriteta autoga kuristiku poole kihutamine.
Nüüd, kui krahh on käes, nüpeldatakse Biljaletdinovit igast nurgast. «Vabandamisest jääb väheks!» pealkirjastas jäähokiajakirjanik Aleksei Ševtšenko oma loo. «Biljaletdinov tahab jätkata tööd koondisega… Aitäh, pole vaja! Mitte mingil juhul ei tohi teda koondise juurde jätta, asjad lähevad sellest veelgi hullemaks,» leidis Ševtšenko, kes kirjutas ka sellest, kuidas peatreener vältis meediaga suhtlemist ja on oma olemuselt paanitseja.
Biljaletdinovi halvad otsused said venelaste hinnangul alguse kehvade abiliste valikust. Tema meeskonda kuulub treener, kes põeb tähehaigust ega suuda püsida kahe jalaga maas. Treener, kes võeti tööle just siis, kui tal kadus kontroll oma klubi üle.
Lisaks veel paar alati vaikivat meest ja muidugi legendaarse väravavahi Vladislav Tretjaki kunagine vari Vladimir Mõškin, kes teeb väravavahtide valikul tihti saatuslikke vigu. Selliseid iseloomustusi lugedes jääb treenerite meeskonnast tühi mulje ja see on ka põhjus, miks venelased soovivad edaspidi hoida kogu seda kampa koondisest eemal.
Liialt kaitsev stiil
Biljaletdinovi suurimaks puuduseks peetakse suutmatust tegutseda vastavalt olukorrale. Venelased on pahased, et nende koondise peatreener ei suutnud terve turniiri jooksul mänguskeemi muuta. Või mis turniiri, isegi viimaseks jäänud kohtumise viimasel kolmandikul jätkus kõik vanaviisi. Vaatamata sellele, et Biljaletdinovi käsutuses olid hiilgavad ründajad, surus ta mängijatele peale liialt kaitsest lähtuva stiili ja imestas, miks ründestaarid ei suuda sellega kohaneda.
Endine hokimängija, kahekordne olümpiavõitja Aleksandr Koževnikov hindas peatreeneri tegevust karmilt. «Ta töötas meeskonnaga terve tsükli ja mida me nägime? Olümpiaturniiri viies mängus polnud meie meeskonnal mingit süsteemi… üldse mitte midagi! Ja mis peamine – mitte midagi ei muudetud, isegi ei üritatud,» sajatas ta.