Kes aitab? Värnik vajab treenerit

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Värnik
Andrus Värnik Foto: Sille Annuk

«Vajan inimest, kes mind tagant sunniks – sellest tunnen ma praegu kõige rohkem puudust,» sõnab odaviske eksmaailmameister Andrus Värnik. Mees, kes tänavu visanud napilt 74 meetrit, kuid kes usub, et tegelikult on temas peidus hoopis rohkem.



«Vanasti oli selles ametis super Toomas Merila, hiljem Heino Puuste,» meenutab Värnik Audentese spordihoones kangi sikutades. «Nüüd treenin üksinda, mõnikord vaatavad mind Heiko Väät, Sulev Lepik või Sven Andresoo, ent tegelikult näen neid vilksamisi.»

Pärast teisipäeval Tartus toimunud Kuldliiga etappi küsinud Värnik ühes vestluses: mida teha, kas oleks õige sportimisega lõpetada? «Mulle öeldi, et ära jäta. Usun, et see on õige, oma vise tuleb lihtsalt üles leida,» võtab Värnik paari päeva taguse vestluse kokku.

Värniku küsimus on mõistetav, sest tänavu kolm korda võistelnud mehe seeria – 74.50, 72.72, 69.04 – pole just see, mis paneks rõõmust lakke hüppama. Samas pole tavaline spordihuviline näinud Värniku treeninguid, kus mehe enda sõnul lendab oda mõnikord päris kaugele, kaugemale kui võistlustel. Jutu paikapidavust kinnitavad ka iga päev staadionidel liikuvad inimesed.

«Kui ma oleksin täiesti null ja viskaks ka trennis 65 meetrit, poleks ehk tõesti mõtet enam jamada. Kuid praeguses seisus… ükspäev viskasin isegi vana rondiga, õhus vibreeriva odaga 75 meetrit,» tõrjub Värnik loobumise mõtted. «Tänavu peaks ikka Barcelonas (EMi toimumispaik – toim) ära käima. Normi pärast ma ei muretse, see pole ju eriline tulemus.» Barcelonasse pääsemiseks tuleb visata 78.50.

See eeldab võistlustel enda kokkuvõtmist. Uuesti jõuab ta jutuga tagasi treeneri teema juurde. Kuid kes see võiks olla? Värnik meenutab oma eelmisi juhendajaid ning märgib, et ükski neist poleks ju halb valik. Samas kahtleb ta veidi, kas kellegi juurde tagasi minek tõmbaks teda piisavalt käima.

Värniku parimad ajad jäävad juba viie aasta taha. Toona krooniti ta Helsingis maailmameistriks, kaks aastat varem oli ta võitnud MMi hõbeda. Hiilgeaegadel seisis tema kõrval treener Puuste – mees, keda Värnik kuulas tingimusteta.

Kuid paari järgmise aastaga käisid tulemused alla ning supertandemi teed läksid lahku. Seejärel otsis Värnik abi vanalt võistluskaaslaselt Väädilt, ent seegi koostöö ei püsinud kaua. Möödunud hooajal aitas teda samuti endine 80 meetri mees Lepik.

Selleks hooajaks valmistus Värnik juba üksinda. Pärast Jõgeva võistlust rääkis ta esimest korda, et mõnikord abistab teda Sven Andresoo. Värnik ei välista, et võiks tema poole tõsisema palvega pöörduda.

«EMini on veel palju aega. Õige oleks minna koos treeneriga kuhugi laagrisse ja rahulikult treenida,» märgib ta.

Mõistagi ei rapsi 32-aastane sportlane uisapäisa, vaid kasutab vormi timmimiseks vanu treeningplaane. Seega on ta veendunud, et teeb trennis õigeid asju, kuid millestki jääb ikka vajaka. «Teise inimese silm… see on puudu,» nendib Värnik veel kord.

Tegelikult pole ta peaaegu kunagi üksinda, läbi karjääri on teda treeningutel ja võistlustel saatnud sõbrad. Aastatega on nad vahetunud, mõni ka uuesti tagasi tekkinud, et uuesti kaduda.

Praegugi leidub neid, kes saavad ja viitsivad Värnikule trennis seltsiks olla. Oma rolli täidavad nad ära, kuid tegemist pole odaviske spetsidega ning nõu nad anda ei oska.

Värnik tunnistab, et treeningute maht on aastatega langenud, ent oma tööd võtab ta siiski tõsiselt. «Mõnel päeval harjutan kaks korda, mõnikord kord päevas. Kunagiste koormustega rassimine polegi kõige tähtsam, oluline on teha õigeid asju,» mõtiskleb ta. «Jõudu, jooksu, vahepeale proovin oda visata, siis veel hüpped. Peaasi, et liiga palju üle ei pumpaks.»

Värnik sihib Londoni olümpiat

Jõuharjutuste vahel puhkepause pidades välgatavad Andrus Värniku peas helgemad mõtted. «Järgmised kaks aastat on metsikud!» teatab ta järsku. «Miks? Aga nendel aastatel on ju MM ja olümpia. Londonini spordin ma kindlasti. Vanus veel võimaldab.»

Lisaks jõuab ta koos ajakirjanikuga arutleda maailma odaviskes valitseva keskpärase taseme üle ning kiigata ka Eesti odameeste järelkasvu suunas.

Rahul pole ta ka koduse Kuldliiga senise käiguga. «Kovals tahab sel hooajal vist asja ära võtta,» viitas ta MM-hõbeda Ainars Kovalsi Eestis saadud kahele järjestikusele võidule. Esmalt oli lätlane parim Jõgeval, teisipäeval aga Tartu vihmasajus.

 «See, et ta kõik võistlused võidaks, läheb vist natuke paljuks,» lisab ta tähendusrikkalt. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles