Eesti jalgpallikoondises algas rootslasest peatreeneri Magnus Pehrssoni ajastu võidukalt: võõrsil alistati 2:0 Gibraltar. Esimene kohtumine andis ka aimu sellest, millist mängupilti võime edaspidi sinisärkide esituses näha. Pehrsson oli juba varemgi rääkinud, et tema visiooniga käib kokku keskväljale suuremate jõudude koondamine, ning kolmapäevase matši järel tunnistas ta, et formatsioon 4-2-3-1 ongi edaspidi eestlaste plaan.
Maakeeli rääkides tähendab see, et neljaliikmelise kaitseliini ees tegutseb kaks kaitsvat poolkaitsjat, nende ees mängivad kolm ründavama suunitlusega poolkaitsjat ja kõige ees tegutseb üks tipuründaja.
«Selline on plaan. Selles mängus kasutasime palju kõrget pressingut. Seekordne stiil oli küll ründavam, kui tavaliselt hakkab olema. Kasutatud formatsioon (4-2-3-1) on aga see, mida tahame mängida,» ütles Pehrsson.
Üks eesmärk, mida kahe kaitsva kontrolliva poolkaitsjaga mängides taotletakse, on teha vastastel võimalikult raskeks keskväljalt läbi murdmine. Lisaks on selle formatsiooni puhul võimalik kiiresti ridu koondada nii palli kaotamise kui ka võitmise korral ehk võimalik on avaldada nii kõrget pressingut, jõuda korralike jõududega tagasi kaitsesse kui ka saata rünnakule vastaste värava ohustamiseks piisavalt mehi.
«Mida rohkem on väljakul keskpoolikuid, seda stabiilsem on kaitsemäng. See muudab vastastel keskelt läbimurdmise raskemaks ja niimoodi on auke kergem lappida,» rääkis koondise kapten Ragnar Klavan, kelle sõnul on tegemist eestlastele sobiva mänguplaaniga. «Nüüd ongi mängijatel ja meeskonnal võimalik tõestada, kas oleme võimelised infot omandama ja kaasa mõtlema. See on positiivne tendents, kui mängijad sunnitakse rohkem mõtlema. Ees ootav periood on koondisele kindlasti väljakutse.»
Kolmapäevast mängupilti vaadates jäi eelkõige silma, et ohtra pallivaldamise juures oli Gibraltari arvukatest kaitsjatest läbi murda raske ja väga palju väravavõimalusi tekitada ei suudetud. Tekkinud olukorrad kasutati siiski oskuslikult ära, kuid oma rumalad valesöödud lubasid ka vastastel mõnel juhul teravalt nõelata.
Millised on aga eestlaste üldised võimalused formatsiooni 4-2-3-1 mehitamiseks? Kui väravas ja kaitseliinis tegutsesid kolmapäeval kõik Eesti koondise esimese valiku mängijad, siis ülejäänud positsioonidel oli puudujaid rohkesti. Nii peaksid kaitsvate poolkaitsjatena tegelikult koha sisse võtma Aleksandr Dmitrijev ja Martin Vunk, kes sel korral jäid kohtumisest traumade tõttu eemale.
Siit aga edasi järgmise kolmese liini juurde, kus kõige rohkem küsimusi tekitas tavaliselt väljaku südames tegutseva Konstantin Vassiljevi kasutamine vasakul äärel. Äärel kasutati teda mäletatavasti ka koduses MM-valikmängus Rumeeniaga, kus tulemus kokkuvõttes kõige parem ei olnud ja Vassiljevi head omadused eriti esile ei tulnud.
«Ma ei tea, kas mul saab olema kindel positsioon. Olen valmis mängima seal, kus vaja,» sõnas Vassiljev, kuid tunnistas, et kõige mugavamalt tunneb ta end kindlasti ikkagi keskväljal. «Loomulikult on ka selge, et kui mängin aastas 44st mängust 43 keskpoolkaitses, siis tunnen end seal paremini. Tänapäeva tippjalgpall on aga selline, et on vaja kohaneda.»
Kolmese liini ülejäänud positsioonidest võttis paremal äärel koha sisse matši avavärava löönud Dmitri Kruglov ja ründaja all tegutses Tarmo Kink. Kui tavaliselt vasakus platsi ääres mängiv Kruglov näitas end väga heast küljest, siis Kinki esituse võis lugeda pigem ebaõnnestunuks. Tipuründajana ametis olnud Rimo Hunt realiseeris külmavereliselt tekkinud väravavõimaluse, kuid jäi mitmel puhul hiljaks kaaslastele söödu andmisega.
Lisada tuleb, et ründavamatest mängijatest jäid sel korral kohtumisest eemale nii Sergei Zenjov, Henri Anier kui ka Henrik Ojamaa. Ehk teravust, kiirust, töövõimet ja realiseerimisoskust on eestlastel juurde panna küll.
«Olen stardiga rahul. Mängijate jaoks on palju muudatusi. Lisaks on mitu kogenud mängumeest, keda me sel korral kasutada ei saanud,» rääkis
Pehrsson. «Ma ei saa praegu öelda, kas plaan töötab, kuna palju on veel teha. Motivatsioon meeskonnas on hea ja siit on võimalik edasi minna.»