Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli tunnistas intervjuus Lääne Elule, et kohtus Sotši olümpiamängude ajal WADA juhiga. Seli kinnitas, et ei näe huvide konflikti selles, kui kuulub Eesti Antidopingu nõukogusse.
Neinar Seli: Toetasin Andrus Veerpalut kohtukulude tasumisel
10. märts 2014, 13:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie ei ole dopingut tarvitanud?
Ei ole. Aga tean sellest väga palju, sest peale spordifüsioloogia olen õppinud ka bioloogiat teise kõrgharidusena. Kaitsesin bioloogiakandidaadi. Võin rääkida kasvuhormoonist kõike.
Aga mis aineid tollal manustasite? Tollal oli see lubatud, kuid kas oli selliseid aineid, mis praegu keelatud on?
Ainult polüvitamiine. Ega tollal keegi teadnudki, mida toidule juurde pandi.
Praegu on üks sportlaste vanuseklasse U23. Mina jätsin selles eas juba tippspordi maha. Tegin oma 69 meetrit ära. Vasaraheitjad algavad 80 meetrist, mida ma selle 70ga peale hakkan. Olin NSV Liidus selle tulemusega 50. kohal. Perspektiivi ei näinud. Ainus, kus keelatud tarbimine oli, oli üliõpilasmaleva meistrivõistlustel, kus Urmas Sukles komissarina söötis meile efedriini.
Kuidas saab olümpiakomitee president minna Antidopingu nõukogusse?
Kes kaitseb sportlast? Olümpiakomitee peaks kaitsma. Kui Eesti Antidoping on EOK 100protsendiline tütarfirma, kas peaks seal toimuvast lehest lugema?
Sotši olümpiamängude ajal sain kokku kaks kuud töötanud uue WADA presidendi Craig Reediega. Rääkisin talle kõik need Eesti asjad ära.
Ta rääkis väga huvitavaid lugusid. Näiteks Jamaicas on Antidopingu nõukogus treenerid ja föderatsioonijuhid ning nemad ütlevad, kellelt proove võtta. Selline asi tekitab konflikte, sellised ei tohiks nõukogus olla. WADA president ütles mulle, et ta ei näe minu kui olümpiakomitee presidendi olemises antidopingus probleeme niikaua, kui ma ei ütle tegevjuhile, et mine võta sellelt või teiselt proovi.
Ainuke, mida mulle saab ette heita, on see, et juba enne kui ma presidendiks sain, toetasin Andrus Veerpalut advokaadikulude maksmisel, mis ei olnud väikesed.
See oli minu vaba tahe, mitte seotud mingiusuguse asepresidendi positsiooniga tollel ajal. Aga tohutu konflikt oli meedias. Ma ei saa aru sellest.
Ma tulen ära Eesti Antidopingu nõukogust aprillis, mul on pilt selge. Seda oli tervele organisatsioonile, EOK–le vaja. Kuidagi peab edasi minema, aga nii ei saa edasi minna.
Suusatreener Mati Alaver esitas Sotšis küsimuse, kas riik on huvitatud tippspordist kui visiitkaardist. Kui reaalselt peame sellele mõtlema, et raha tippsporti paigutada?
EOK saab riigieelarvest summad, mis jagatakse tasemete järgi laiali. Sportlased on jagatud A–, B–, C– ja D–klassi. Esimesed kolm kategooriat on palgal, D–kategooria sportlane saab toetust.
Jälle pean jutujärje poliitikale vedama. Kui me tahame vahendeid, siis riigieelarvest juurde ei saa. Kui me vaatame Põhjamaade poole, siis seal on monopoolsed energeetikafirmad ka suured spordi toetajad olnud. Ka meil on läbirääkimised majandusministeeriumis käinud, kirjavahetus on mul alles ajast enne seda, kui mina presidendiks sain, et sponsor peaks olema Eesti Energia.
Eesti Energia taheti börsile viia, et sealt seitse miljardit Eesti krooni võtta, ehitamaks neid ja neid häid asju. Pärast selgus, et seitse miljardit omavahendeid oli arvetel olemas. Valitsus arvas, et miks me sinna börsile läheme, et kelle huvi see on. Aga selleks ajaks oli ainuüksi PRi peale kulutatud juba 50 miljonit krooni. 50 miljonit! Meie küsisime olümpiakomiteele 5 miljonit. Miks me peame sinna Utah’sse, miks peame Jordaaniasse minema!
Soome olümpiakomiteel on projekt Olympiasähkö [olümpiaelekter], millest 0,15 senti kilovatt–tunni pealt antakse olümpiaprojekti peale.
Majandusminister Juhan Parts on olümpiakomitee toetamise vastu.
Täispikkuses intervjuud loe Lääne Elust.