Suusatamine. Andrus Veerpalu klassikaline töötab endise elegantsusega. Sotši olümpial võistelnud profid pidid Eesti meistrivõistluste 15 km klassikasõidu lõpus tõdema, et Aleksei Poltoranini suuskade testimisega leiba teeniv 43-aastane vanameister surus neile mütsi sügavalt silmile.
Veerpalu startis Jõulumäel soosikutest esimesena. Või mis soosik ta oli. Optimistid arvasid, et sprinteritega võib Veerpalu ehk rinda pista, kuid distantsimeestelt – Karel Tammjärvelt ja Raido Ränkelilt – saab ta niikuinii ära. Sama arvas ka mainitud kolmiku treener Mati Alaver.
Esimesel ringil neljast käis veel sekundite mäng, kuid seda mitte teiste kiiruse, vaid Veerpalu tagasihoidlikkuse tõttu. «Tulin starti mõttega, et vaatab, mis saab,» selgitas Veerpalu. «Plaanisin sõita rahulikult, oma tempos.»
Sai veremaitse suhu
Kui Veerpalul sai avaring sõidetud, sattus talle ette vaststartinud Kümmel, kellest ta esmalt mööda kihutada ei tihanud. Ent siis...
«Vaatasin, Kümmel eest ära ei lähe. Raja kõrvalt karjuti, et ma olen liider. Siis tuli hasart sisse. Hakkasin täiega punnima. Piiri peal, sisse ei jätnud midagi. Sain veremaitse suhu.»
Osad vahetusid – Veerpalu ees, Kümmel taga. «Näe, olümpiavõitja veab Kümmeli hõbedale,» kommenteeris sajapealine publik, nende seas ka jalgpallistaar Raio Piiroja, kes Veerpalu sõitu nautides vaid pead raputas: «Uskumatu vana!»
Poolel maal polnud võitjas enam kahtlust, Veerpalu liikus oma 25. meistritiitli suunas. Alaver muigas: «Minu esimene juhendaja Laur Lukin ütles kord, et mida ma sellest stopperist rinnal kannan. Et mis treener ma olen, kui ei näe silmaga, kes teistest üle on. Siin polnud tõesti stopperit vaja. Veerpalu sõit, eriti tõusudel, oli muljetavaldav.»
Alaver imetles Veerpalu klassikalist: «Suvel, kui ta käis koondise laagrites tehnikat õpetamas, vaatas nii mõnigi noor skeptiliselt – ajad on muutnud, mida sa ikka sest Veerpalust filmid. Täna tehti skeptikutele asi selgeks. Puust ja punaselt.»
Viimasel ringil lisas Veerpalu veelgi gaasi ning jäi pärast finišijoont malbe naeratuse saatel suusakeppidele kõõluma. Just nii nagu tal tavaks, olgu olümpia või külavõistlus.
Ainus, kes mingitki vastupanu osutas, oli Karel Tammjärv. Ta kaotas «kõigest» 17,2 sekundiga. Tõsi, stardis polnud rinda valutavat Aivar Rehemaad ega välisvõistlustel viibinud Algo Kärpi, kuid kas nemadki vanameistrilt kulla oleks röövinud?
Kuus suusatundi päevas
Kuld kullaks, aga kui tugev on Veerpalu võrdluses maailma eliidiga? Kui ta oleks teinud korraliku ettevalmistuse ja startinuks Sotši olümpial? Sõitnuks vähemalt 30 sekka? Veerpalu ise vaid muigab: «Võistluskogemust on vähe. Paari stardiga saanuks tunde sisse, aga... Võitu ei tasu üle hinnata: teistel hakkab hooaeg läbi saama, mina aga puhanud mees.»
Alaver on teisel arvamusel: «Sõitnuks Veerpalu Sotšis teates esimest vahetust, lõpetanuks ta liidritega koos. Raudselt! Ja vaadake, mis juhtus täna Faluni MK-etapil – Poltoranin kaotas suusavahetusega sõidu klassikaosal 3.18! Veerpalu oleks temast parem olnud. Kahtluseta!»
Tegelikult pole Veerpalu mingi pühapäevasuusataja. Aastatega on ta enda sõnul võimsa põhja alla ladunud, Poltoraninit abistades treenis aga rohkem kui kunagi varem: «Suusatajana ei sõitnud ma jaanuaris-veebruaris iial nõnda palju kui tänavu. Mõnel päeval kuus tundi, vahepeal haukasin energiabatooni ning panin edasi.»
Sotšis viibinud meenutasid, kuidas Veerpalu suuski testides uhas tõusude lõppe täistempoga – nõnda said tal ka kiirustreeningud tehtud. Ning Sotšis saadud head vormi säilitas Veerpalu Otepääl. «Tuled hommikul trenni, Veerpalu juba kohal. Suusatab. Nii iga päev,» tunnustas Tammjärv.
Äkki tuleks Tammjärvelgi suusatestijaks minna? Saaks samuti kõvaks.
Tammjärv vedas suunurgas ülespoole: «Nõus. Kuid esmalt pean 10–15 aastat kõvasti trenni tegema, et üldse testijaks saada.»