Vanast rattast, pingetest, valust ja otsustest

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks sõudemeeste Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoni treenimisele pakub Tatjana Jaanson Jürile ka perekondlikku tagalat ja võib uhkelt hoida abikaasale medalivõidu puhul antud lillekimpu.
Lisaks sõudemeeste Tõnu Endreksoni ja Jüri Jaansoni treenimisele pakub Tatjana Jaanson Jürile ka perekondlikku tagalat ja võib uhkelt hoida abikaasale medalivõidu puhul antud lillekimpu. Foto: Raigo Pajula

Vanu kombeid tuleb austada. Kui Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson finaalieelsel õhtul magama heitsid, jäi juhendaja Tatjana Jaanson sõudmistreenerite vanale kombele truuks ning pani paadi libisema.


Nagu laupäeva pärastlõuna näitas, tõi tavade järgimine õnne. Paat libises hästi ja hoolealused jaksasid aerudega hoogsalt liigutada. Lisaks kõigele aitas klaasike veini – just seda nimetataksegi paadi libisema panekuks – Tatjana Jaansonil (41) hinge kogunenud pingeid vähendada.



Ebausklikud inimesed võivad näha tähendust ka treeneri jalgrattas, millega ta sportlasi sõudekanali serval saatis. «Jüri võitis selle ratta 15 aastat tagasi Thomas Lange (tollane saksa sõudekuulsus – toim) võistluselt,» rääkis Tatjana Jaanson. «Tõsi, inimesed ütlevad, et peaksin endale edevama sõiduvahendi muretsema, kuid seegi on heas korras. Pealegi on ta olnud meiega igal võistlusel.»



Tunnike pärast medalivõitu istus Tatjana Jaanson Pekingi sõudekanali ääres suure elektrikilbi trepil ja keerutas käes abikaasa medalivõiduga kaasnevat lillekimpu. Äsja eestlastele meeliülendavaid hetki pakkunud paigas hakkas hämarduma.



Jaansonite perekonna õrnem pool meenutas nelja viimase aasta tegemisi. Rääkis sellest, kuidas Jüri leidis pärast Ateenas võidetud ühepaadihõbedat uue väljakutse neljapaadis ning kuidas sellest sai lõpuks taas hõbedane kahepaat.



«Tegelikult ei teinud me pikki plaane, vaid võtsime ühe aasta korraga,» sõnas Tatjana Jaanson. «Jüri vanuses pole ju teada, millal võimed järsult langevad. 2006. aastal jõudiski see hetk kätte, ent mandlite lõikus aitas ta sporti tagasi.»



Tatjana Jaansoni käest on palju küsitud, kui suur on meeste edus tema osa. «Mihkel Mardna ütles kord selle kohta, et mõtteline osa – see on väga hästi öeldud, need asjad pole mõõdetavad,» mõtiskles ta.



Jüri Jaanson on tuntud raske iseloomuga inimesena. Tatjana Jaansoni nägemuses moodustab ta aga Tõnu Endreksoniga harmoonilise paari. «Nad täiendavad teineteist. Kahel sarnasel inimesel oleks raske ühes paadis istudes edu saavutada,» leidis ta. «Kui mõlemal mehel on ühine eesmärk, peavad nad selle täitmiseks kompromisse otsima, tulemust tehakse ju koos.»



Loomulikult ei möödu kõik päevad roosas mannavahus. Tatjana Jaanson möönis, et aegajalt tekivad pinged, ent küpsete inimestena suudavad mehed need ületada.


Tatjana Jaanson tunnistas, et lisapingeid võib tekitada ka tema ja Jüri topeltrollid.


«Oleme liiga tihedalt seotud – tööl, reisidel, eraelus ikka pidevalt koos. See kõik tekitab topeltpingeid. Mõnikord kaasnevad sellega ka topeltrõõmud aga… Usun, et abielus inimesed mõistavad mind,» mõtiskles ta.



Jüri Jaanson on osalenud kuuel olümpial, neist kahel viimasel võitnud hõbemedali. Tatjana Jaansonil on sportliku pikaealisuse kohta oma seletus. «Noorena ei mõelda, et sportlastee on ajaliselt piiratud ja oma tegemistest ei osata rõõmu tunda,» rääkis ta.


«Jüri on aga tippspordis juba nii kaua olnud, et oskab seda tegevust nautida.»


Samas lisas Tatjana Jaanson, et ei pelga hetke, mil Jüri otsustab tippspordist loobuda.


«Temasugused inimesed püstitavad tavaelus omale uued eesmärgid. Ma ei usu, et ta jääb niisama istuma,» arvas ta.



Pekingi sõudekanali ääres kahepaadi finaali jälginud inimestele jääb ilmselt kauaks meelde, kuidas Jüri Jaanson ei suutnud mitu minutit jalgu alla võtta. Vanameister tõestas taas, et suudab end võistlusolukorras viimase piirini tühjaks sõita.



Tatjana Jaanson tunnistas, et nähes meest paadisillal lebamas, käivad peast läbi ka kõige hullemad mõtted. «Ma olen ju inimene. Pealegi kirjutatakse meedias tihti, kuidas pallurid platsil kokku kukuvad,» rääkis ta. «Tegelikult liiguvad sõudjad pidevalt pildituks pingutamise piiril. Samas ei tohi seda ületada, enne finišit kustumisel pole ju mõtet.



Endise sõudjana tean seda tunnet, kui jalad on piimhapet täis. Loomulikult on mul sel hetkel Jürist kahju, ent ma ei nuta… Ta pole ju surnud.»



Laupäeval oli Pekingi sõudekanalis üks põletavamaid küsimusi, kas 42-aastase Jüri Jaansoni pikk-pikk karjäär sai selle võistlusega läbi. Tatjana Jaanson kinnitas, et selle küsimuse otsustamine ei kuulu perekonnanõukogu pädevusse. «Keegi teine ei saa sellist otsust langetada, vaid Jüri ise. Ning tuginema peab oma sisetundele,» lausus ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles