Ilmselt pole kellelegi uudis, et Jüri Jaanson on imemees. Inimene, kes võidab oma kuuendatelt olümpiamängudelt medali, on sisuliselt kohe legend. Kuid juba 22 aastat tagasi sõudjate tippseltskonda kerkinud mehe karjäär on pakkunud järske üles ja alla käivaid nõksatusi.
1988 Soul
Oma esimeseks olümpiaks Soulis valmistus 22-aastane Jaanson koos Nikolai Tšuprinaga kahepaadil. Algul kulges kõik tõrgeteta ning paar noppis mõned väärtuslikud võidud. Suvel aga hakkas vorm langema ning Nõukogude Liidu meistrivõistlustel jäädi finaalis selgelt viimaseks. Olümpiale sõitsid teised mehed, ent Jaansonil õnnestus murda ennast koondisse hoopis ühesel.
Lõuna-Koreas teistest Nõukogude Liidu sõudjatest eraldi viibinud ning hoopis võrkpalluritega korterit jagades köögis elanud Jaanson sõudis end B-finaalis teiseks, mis kokkuvõttes tähendas debütandile 8. kohta.
Souli olümpiaraamatus vahendab Tiit Karuks Jaansoni sõnu: «Finaalis olid kõik õiged mehed. Olnuks mul poolfinaalis samasugune minek nagu lohutussõidus, võinuksin isegi finaali jõuda, kuid vaevalt ma seal kedagi edestanuks.»
Sama raamat kirjutab, et Jaanson polnud olümpias pettunud, vaid kavatseb tippsõudmises jätkata, sest on juba oma sinilindu vilksamisi näinud.
1992 Barcelona
Kahe olümpia vahel elas Jaanson üle oma esimese tähetunni. 1990. aastal krooniti ta Tasmaanias ühepaadil maailmameistriks, aasta varem noppis ta maailmameistrivõistlustel pronksi. Need saavutused jäid veel punases särgis võisteldes Nõukogude Liidu aega.
Barcelonas juba vaba Eestit esindades alustas Jaanson hästi. Poolfinaaliski liikus tema paat nobedalt, ent võistluse tähtsaimas stardis polnud ta enam sellises hoos. Viies.
Barcelona olümpiaraamat jääb Jaansoni sõitu kommenteerides napisõnaliseks. Seal märgitakse, et eelsõitudele järgnes finaalis järsk langus. Küsimusele, mis juhtus, ei osanud keegi vastust anda.
1996 Atlanta
Seekord oli Jaansoni järjekordsest sähvatusest möödas vaid aasta. Tamperes riputati tema kaela MMi hõbe. Kuid see, mis juhtus Atlantas, ei viirastunud ilmselt ka suurimate pessimistide unenägudes. Juba 30-aastane Jaanson ei saanudki paati liikuma ning leppis 18. kohaga.
«Kui keegi arvab, et andsin seal igas sõidus poolel maal alla, siis tegelikult nii polnud. Ma lihtsalt ei suutnud kiiremini sõuda,» ütles Jaanson Atlanta olümpiaraamatu artiklis. Jaanson läks mõttekäikudes koguni nii kaugele, et otsis lagunemise põhjusi eelmise aasta MMist. «Võib-olla oleks pidanud selle medali püüdmisest loobuma,» arutles ta ning tõdes, et on kümne tipus veedetud aasta jooksul neljal korral üle piiri läinud.
Samas raamatus kirjeldab Jaanson oma seisundit järgmiste sõnadega: «Seda saab võrrelda mäetippu ründava alpinistiga, kes varustab end soojade riiete ja toiduga, ent paarsada meetrit enne tippu avastab end seisust, kus hapnik ja toit hakkavad lõppema – jääbki vaid valik, kas pöörduda tagasi, või lähed tippu, teadmata, kas seal õhku jätkub.»
2000 Sydney
Neljandate olümpiamängude eel tegeles Jaanson sõudmistehnika kohendamisega. Olümpiaraamatus ilmunud Enn Halliku artiklis meenutas ta, kuidas Jaan Tults sundis teda Narvas harjutades seda tegema.
Kahjuks ei pääsenud abimees Tults Jaansoniga olümpiale kaasa, ent juba ülikogenud sportlase staatuses mees oli taas tasemel. Mis sellest, et finaalis ei suutnud ta ühtegi konkurenti selja taha jätta – ta vähemalt võitles kogu jõust ja üritas anda kõik.
Olümpiaraamatus kirjutatu, et eriti tuleb Jürit tänada selle show eest, mille ta korraldas finaalis. Ta läks kohe stardist ette ning püsis seal peaaegu lõpuni, kuniks kustus täielikult. «Finaal andis impulsi, et see pole mu viimane hooaeg,» vaatas Jaanson kaheksa aastat tagasi optimistlikult tulevikku. «Ma ei mõtle veel loobumisele, tunnen motivatsiooni leida täiuslikkus.»
Ja selle täiuslikkuse ta leidis.
2004 Ateena
Kunagine viieaastaste vaheaegade järel õnnestumise reegel enam ei kehti. Jaansoni viimasest tiitlivõistluste medalist oli möödas üheksa aastat. Ta oli 38-aastane. Aga ta sõudis jälle olümpia finaalis. Püsis niikaua koguni esikoha konkurentsis, kuni norralane Olaf Tufte oma teed läks. Viiendal katsel võitis Jaanson esimese olümpiamedali. Hõbeda.
Ateena olümpiaraamatu sõudmisülevaates meenutatakse, et endast kõik andnud Jaanson ronis vaevaliselt paadist välja ja jäi kümneks minutiks paadisillale lebama. «Võtsin Ateenas selle, mis Tuftest üle jäi,» ütles Jaanson toona. «Loomulikult olen väga õnnelik, aga kunagi maailmameistriks tulles võitsin kõiki, siin pidin ühele kaotama.»
2008 Peking
Pärast eelmisi olümpiamänge otsustas veteran Jaanson, et soovib tippspordis jätkata. Esmalt istus ta neljapaati, hiljem kolis koos Tõnu Endreksoniga kahesele alusele. MM-pronksini küündis ta mõlema paadiga.
Ning siis tuli Peking. Finaal. Enese täiesti tühjaks sõitmine ja hõbedane olümpiamedal.