Olümpiahõbe Jüri Jaanson: ma pole ühtki kulda kaotanud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuum suudlus Jüri Jaansonile (paremal) abikaasa Tatjanalt.
Kuum suudlus Jüri Jaansonile (paremal) abikaasa Tatjanalt. Foto: Raigo Pajula

Eesti paarisaerulise kahepaadi treener Tatjana Jaanson palus Tõnu Endreksonilt aasta alguses vaid üht teenet. «Palun aita Jüri pensionile saata ja olümpiamedal võtta!» Endrekson täitis palve sajaprotsendiliselt.


Ainult et 42-aastaselt oma teise olümpiahõbeda võitnud Jüri Jaanson ei taha sugugi oma abikaasa initsiatiiviga kaasa minna. Ja miks peakski?

«Ma naudin sõudmist. Kogu seda protsessi,» avaldas Jaanson 24 tundi pärast oma teist olümpiahõbedat. Üks mis kindel, juba Sydney olümpia eel end vanaks kännuks nimetanud Jaanson peab vähemalt ühe aasta treeningutega jätkama. Vastasel juhul võib seni iga päev treeniva mehe organism üles ütelda.

Jüri, sa oled 42-aastane. Enamik sinuealisi on tugitoolisportlased, sina aga treenid nii, et pehmelt öeldes veri ninast väljas, võistled nii, et pilt mitmeks minutiks taskus ja astud poodiumile nii, et poole nooremad konkurendid suu ammuli vaatama jäävad. Räägi, mis sinu saladus on?

Äkki kui ma ütleksin, mis see on, siis valetaksin. Ma ei tea, ma tõesti ei tea. Tahtejõud? Seda on mul palju, aga ega üksnes tahtejõud edasi vii. Minu jätkamise pärast Ateena olümpiat pani paika järkjärguline eesmärkide täitmine. Kindlasti ka see, et ma polnud ainuke, kellel selle projekti vastu huvi oleks olnud. Ja miks ma peaksin ka nüüd ütlema endale midagi sellist, mis mulle ei meeldi? Ma ju naudin sõudmist.

Kui raske oli sinu kui teada-tuntud üksiku hundi jaoks 2007. aastal paariskahesesse istuda?

See otsus tuli tegelikult lihtsalt. Partner oli nõus vanataati edasi vedama ja nii see sündis. Tõnu on selle ajaga noorest tahumata sportlasest kogenud tippsportlaseks arenenud. Ka tema jaoks on see koostöö üks pidev barjääride murdmine.

Meedia on sinu puhul rõhutanud just vanust. 42-aastasena olümpiamängudel hõbemedal võtta pole naljaasi. Kas vanameistriks tituleerimine sulle vastumeelne pole?

Ma ju olengi vana sportlane. Inimesena ma pole vana, aga sportlikus mõttes küll. Vanus pole üldse nii oluline, see on kõigest number.

Kas aasta-aastalt tunnetad, et treeningutel on üha raskem?


Kui olen treeninguteks puhanud ja valmis, siis ei ole raske ka. Minu vanuses on kõige keerulisem just taastumine. Talvel oli sellega suuri probleeme. Tõsi on see, et minu lihased pole enam nii elastsed ja ei taastu nii nagu nooremas eas. Näiteks eelmisel talvel olin pidevalt tervisega kimpus. Ka praegu, kui organism on viimseni tippvormi viidud, tekkis sama jama. Palavik ja kurk on kähe. Aga no küll ma saan terveks jälle.

Kodus ootavad sind tütred Anita ja Greta. Mis oli nende esimene lause sulle?


No ma pole saanud nendega veel rääkida. Mul see telefon siin jamab. Skype’is suhtleme ikka. Lapsed olid pöördes. Just nemad on minu kõige andunumad ja fanaatilisemad poolehoidjad. Tütred igatsevad meid ja meie neid. Tahaks neid kallistada juba! Kasutan laste kooli alguseni jäänud kümmet päeva nii palju kui võimalik perega koosolemiseks.

Mis võiks nüüd, mil oled võitnud kaks olümpiahõbedat, olla sinu missioon sportlasena? On see täidetud? Või sööstad Londoni olümpial taas võistlustulle?

Praegu ei oska ma tuleviku kohta veel midagi öelda. Selleks on veel liiga vara, otsuse tegemiseks kulub kindlasti vähemalt paar kuud. Ka 2004. aastal otsustasin jätkata vaid seetõttu, et sisetunne ütles seda. Arvan, et ma ei tee seda põhjapanevat otsust veel niipea. Kõigepealt lasen elul kulgeda.

Aga iga sportlane tahab alati kulda. Kui sa seda eesmärgiks ei sea, siis ei võida ka. Eesmärgid peavad kõrged olema. Mina pole ühtki kulda kaotanud. Ka Ateenas ei jäänud minu sisse enam grammigi.

--------------------------------------------------

Endrekson teeb vaheaasta

Kaks aastat koos Jüri Jaansoniga Eesti paarisaerulises kahepaadis olümpiamedali nimel rassinud Tõnu Endrekson soovib järgmisel hooajal vaheaasta teha ning aja maha võtta.

«Tahan vahepeal rahulikult võtta. Füüsis peab vastu, aga emotsionaalselt on kogu see karussell mind ära väsitanud,» selgitas 29-aastane Endrekson paar tundi pärast medalitseremooniat. Selle otsuse tegi mees juba Leedus, Trakai laagris.

Trenni teeb Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanud Endrekson ikka edasi. Ainult et suurvõistlustelt ja mitmenädalastest treeninglaagritest loodab ta kõrvale jääda. Praegu terendab silmapiiril veel üks võistlus – Euroopa meistrivõistlused septembris.

«Tahaksin lihtsalt rahulikumalt võtta. Et ei peaks mõtlema, et pean kindlal ajal, kindlas vormis olema,» arutles Endrekson ja lisas: «Parimad päevad on mul alles ees, ega ma ei lõpeta ära.»

Endreksoni otsuse kiitis heaks ka tema paariline Jaanson. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles