Kui Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson elu raskeima sõidu lõpetavad, vajuvad mõlemad mehed kurnatult paati pikali. «Kas olime teised?» küsib Jaanson, ise vaevu sõna suust saades. «Tegime ära! Teised olime,» vastab Endrekson.
Hõbemedalipingutuse hind – nõrkus, tühjus, kõrge vererõhk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paari minuti pärast jõuavad eestlased Pekingi Shunyi sõudekanalil paadisillale. Jaanson ei suuda iseseisvalt paadist väljuda, sest jalad ei kanna. Korraldajad tormavad talle appi ning veeretavad eestlase paadisillale. Jaansonile ulatatakse jääkotid, millega piinavat valu leevendada.
Endrekson tõuseb tema kõrval püsti. Temast 13-aastat vanem paariline püüab sama teha, kuid variseb kohe puusillale. Austraallastest võitjad David Crawshay ja Scott Brennan aitavad eestlase lõpuks püsti.
Käepigistuse järel vajub Jaanson aga taas pikali. Veel mitu minutit viibib paljude silmis sportliku ime korda saatnud 42-aastane eestlane justkui teises maailmas.
Eemal seisab Tatjana Jaanson, kes jalgrattaga kanali teisest äärest justkui välgukiirusel kohale sõidab. «Tõnu, Jüri! Tublid poisid!» hüüatab ta, silmist peegeldumas õnn ja rahulolu.
Jüri Jaanson tormab abikaasa juurde, kaelustab ja embab teda ning veab armsaima rambivalgusesse. «Tore! Pingutus on läbi. Ei pea enam kuhugi ropsima,» kõlab Jüri Jaansoni kommentaar vahetult pärast sõitu, elu raskeimat võitlust.
Töö läks asja ette
«200 meetrit enne finišit polnud ma kindel, kas suudan niimoodi lõpuni sõita. Mõtlesin, et lõppu ei tulegi. Raskeid sõite on üksjagu olnud, aga just seda, et tuled üle finišijoone ja sul pole sees enam absoluutselt mitte midagi, pole olnud» räägib sõudeveteran.
Ega Endreksonilgi polnud kerge. Kaugel sellest. «Kõrvad läksid lukku nagu lennukiga maandudes. Ainult üks suur mühin oli, vererõhk läks üles, silmad punaseks,» kirjeldab ta viimaseid meetreid.
Esimesed emotsioonid edasi antud, liiguvad Jaanson-Endrekson medalitseremooniale. «Eesti! Eesti! Eesti!» kõlab tribüünidelt eestlaste fännikoor. Juhendaja Tatjana Jaanson jäädvustab sündmuse fotopildile. Ta lehvitab meestele ja tõdeb rahulolevalt – töö on tehtud. Eesmärk sai täidetud.
Edasi liiguvad sõudjad pressikonverentsile, Jaanson ees, Endrekson järel. «Hakka juba varakult jooma. Ega õlut pole kellelgi?» naljatleb Endrekson.
Ei, mehed ei mõtle veel õhtusele auhinnapeole. Jaanson peab kohe pärast seda dopingukontrolli minema. «Oeh, saaks seekord vaid kiiremini valmis,» vastab Jaanson, pilk kaugusesse suunatud.
Hiinlannast pressišeff teatab – või õigemini veerib – osalejate nimed: «Tänu Änd..ändrekson and Ju..ri, Juri.. Jänson.»
Saalis puhkeb vali naer ja hiinlanna pälvib aplausi. Esimene küsimus Austraaliale – mis tunne on sõita 42-aastase sõudelegendi Jaansoni vastu?
«Kes hoolib, kui vana ta on? Võimas sõitja ja mul on hea meel, et nendega võistelda saime,» vastab kuldmedalimees Brennan. Vähem kui kümne minutiga on ametlik pressikonverents läbi ning eestlased jäävad valdavalt kodumaiseid väljaandeid esindavatele ajakirjanikele vastuseid andma.
Esimesed emotsioonid tund aega pärast medalivõitu on meestel kahetised. «Tühi tunne on. Pikad juhtmed – ehk jõuab hiljem kohale,» mõtiskleb Endrekson.
Viivu järel lisab mees: «Kui järele mõtlen, siis ikka roppu moodi on tööd tehtud selle nimel. Paljust on tulnud loobuda ja just lähedased on kõige rohkem kannatanud. Medal ei kaalu neid asju üles, aga see vähemalt näitab, et töö on asja ette läinud.»
Hõbe katkestas pronksijada
Jaanson veeretab natuke paarimehest eemal hoolikalt sõnu. Neli aastat tagasi Ateena olümpiamängude järel tehtud jätkamisotsus oli kõigiti õigustatud. Ja enamgi veel – tasuks selle eest anti talle veel üks olümpiahõbe.
«Kõik medalid on omanäolised. Sellest jääb eelkõige meenutama partnerlus. Mul on Tõnu üle nii hea meel, saime talle ka medali kaela,» õhkab 20 aastat tipus olnud Jaanson ning lisab: «Lõhkusime Tõnu senise pronksmedalistaatuse ka ära!».
Jaanson kiidab partnerit taevani – «Tõnu on uskumatu mees,» on nende seast üks iseloomulikke tunnustuslauseid. «Jah, kurat, pean nüüd dopingukontrolli minema. Mina olen see õnnetu, kes järgmised tunnid seal veedab,» kõlab 42-aastase Jaansoni viimane lause ajakirjanikele.
Eestlased alustasid distantsi rahulikus tempos, olles esimeses vaheajapunktis viiendal kohal. Võimsa lõpuga kerkiti teisele positsioonile, püüdmatusse kaugusesse jäid üksnes austraallased. Suurfavoriidist Uus-Meremaa paatkond lõpetas alles neljandana.
Sõudmine
Meeste paarisaeruline kahepaat
1. Crawshay/Brennan Austraalia 6.27,77
2. Jaanson/Endrekson Eesti 6.29,05
3. Wells/Rowbotham Suurbritannia 6.29,10
4. Waddell/Cohen (Uus-Meremaa) 6.30,79, 5. Macquet/Hardy (Prantsusmaa) 6.33,36, 6. Spik/Cop (Sloveenia) 6.33,96, 7. Mihal/Štšarbatšenia (Valgevene), B-finaali võitja, 8. Poelvoorde/Raes (Belgia), B-finaali teine.