See peab olema needus, kuigi Heiki Nabi ise nii ei arva. Ta on kaks korda kroonitud kreeka-rooma maadluse maailmameistriks, võitnud olümpialt hõbeda, kuid saanud Vana Maailma tšempionaadil parimal juhul viienda koha. Nabi on pidanud EMil kolm pronksimatši, kuid kaotanud need kõik. «Ma ei mõtle needusest ega sellest, et nüüd on EM ja taas läheb kõik nässu. Tuleb teha tööd ja olla positiivne, küll siis tuleb ka edu.»
Kell näitab Vantaas, Helsingi äärelinnas, 15.00. EMi avamatšini on 19 tundi. Ees ootab viimane treening – veidi aktiivset rassimist, et keha ja vaim oleksid teravad kui žilett. Nabi siseneb treeningsaali ja surub tervituseks Bulgaaria konkurendi kätt. Mehed oleksid justkui erinevast kaalust, bulgaarlane on pikem ja selgelt kogukam.
«Ei saa ma paljudest asjadest aru,» muigab Nabi. «Kui varem oli raskekaalu ülemine piir 120 kilo, siis kaalus enamik rivaale – bulgaarlane, türklane ja teised – samuti 120 kilo. Nüüd, kui piir tõsteti 130 kiloni, on nemadki 130 kilo puhast lihast. Võistluseelsel kaalumisel. Kui matile tulevad, on 134–135. Ju neil oma nipid, mida mina ei tea.»
Nabi lisaks endalegi puuda võrra lihaseid, kuid ei suuda. Kaal ei kerki. Ta turjal on stabiilselt 113–114 kilo ja sealtmaalt oleks justkui punn ette löödud, lisa ei tule.
«Varem olid vastased kümme kilo minust kogukamad, nüüd 20 kilo ning see on juba tuntav vahe,» tõdeb Nabi. «Iseenesest pole 135 kilo teab mis raskus, ainult et need kilod hakkavad sulle ju vastu. Nii rasket kotti viskaks isukalt, aga vastane, kes end kaitseb, on hoopis teine teema.»
Eesti maadluskoondise peatreener Henn Põlluste lõõbib, et annaks enda vöökohast liigse meelsasti Nabile, aga too ei tahtvat – rasvaga polevat midagi peale hakata.
Nabi siiski ei muretse, sest omavahel võitlevad inimesed, mitte kilod. Kaalu lisandumisega väheneb vastupidavus, seega väsib vastane rutem: «Kaardid on raskekaalus segi paisatud ja keegi tegelikult ei tea, kuidas kogukamad mehed maadlevad, millist taktikat nende vastu kasutada. Selge, et matši alguses on nad võimsad ja teravad, lõpus enam mitte. Esimesed minutid tuleb vastu pidada ja aktiivne olla, siis vaatab, mis saama hakkab.»
Ardo Arusaarel, kes 98-kiloste sarjas samuti täna matile läheb, on vastupidine mure – kilosid liiast. Õigemini kilo, ja see tuleb maha võtta, sest kaalumine toimub kahe tunni pärast. «Esmaspäeval oli veel kuus kilo üle, viiest sain tänaseks lahti,» selgitab Arusaar ja asub, paar paari dresse seljas, kilejope kõige otsas, ümber maadlusmattide jooksuringe mõõtma.
Kümmekond minutit hiljem lähevad Nabi ja Arusaar matil kokku. Nendevahelist nügimist ei saa kirjeldada kui maadlust, pigem on tegu õrnade embustega, kuhu pikitakse pisut teravamaid liigutusi. Aeg-ajalt tõstavad mehed teineteist õhku ja asetavad hellalt maha.
Ei kulu kaua, kui Nabi otsaesine niiskeks muutub. Arusaarel on higi aga suisa läbi rõivakihtide tunginud, moodustades kilejope seljale laia laigu. Veidi veel ning Arusaar kuulutab treeningu lõppenuks.
«Kummaline värk,» kommenteerib Põlluste. «Nädal tagasi kaalub üks niipalju, teine naapalju, aga kui kell kukub, on kõik grammipealt võrdsed.»
Arusaar haarab pudelitäie jõujooki ja marsib keharaskust mõõtma. Astub kaalule, sealt maha ja kuukab jooki. Taas kaalule, taas maha ning veel kolm punnsuutäit.
«Pidin kärpima kilo, aga kärpisin kilo ja 400 grammi, mis tähendab, et 300 tohin tagasi juua,» selgitab Arusaar. «Rüüpaks veelgi, sest keha nõuab vedelikku, aga liiga täpseks ei julge ma asja tund enne ametlikku kaalumist ajada.»
Ja palju mehel päev hiljem, matile astudes, kilosid on?
Arusaar veab näo naerule: «103, nagu tavaliselt.»
Kolmveerand päevaga viis kilo juurde... See on kui kaalujälgija õudusunenägu.
«Laen keha taas täis, kuid seejuures tuleb ettevaatlik olla, et ei läheks ahneks ega hakkaks õgima,» räägib Arusaar. «Magu on dieedinädalaga kokku tõmbunud, seda ei tohi koormata. Muidu läheb tunne raskeks ja seedimisele kulub liigset energiat, mida on niigi vähe.»
Arusaar, Londoni olümpia kaheksas, ei hakka lähitulevikku ennustama. Tunne olevat tugev – jõudu, teravust ja vastupidavust jätkuvat –, kuid selle põhjal suuri järeldusi teha ei saavat: «Maadlus pole odavise, kus vorm on mõõdetav. Lisaks on palju kõrvalisi tegureid – kas vastane sobib sulle või mitte, kas võistluspäeval on vaim tugev või nõrk... Ja kui kõik tundub klappivat, siis teed matši ajal vea ning ongi kõik.»
Selleks ajaks on ka Nabi treeningu lõpetanud ning heidab matile puhkama. Põlluste laseb pilgu üle saali, kus rivaalidki hinge tõmbavad ja kaalumist ootavad. «Ei hakka ma ennustama,» tõrjub Põlluste. «Homme oleme targemad. Näe, kõik mehed on väge täis, käivad ringi, silmad punnis – tahavad kulda. EMil nõrku ei ole ning loos sind ei päästa. Ihkad tiitlit, tuleb alistada kõik vastased.»