Risto Berendson võtab Eesti esimese ajakirjanikuna üks ühele ette meie jalgpallikoondise uue, rootslasest peatreeneri. Kes jääb peale?
Magnus Pehrsson: köögi asemel murule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Magnus Pehrsson, Eesti jalgpallikoondise treenerina sel nädalal sajanda tööpäevani jõudnud rootslane, ei teadnud varem Eestist peaaegu mitte midagi.
Ja ta olevat veidi ärevil. Ta pole varem meie ajakirjandusele eraldi intervjuud andnud, väidetakse Pehrssoni leerist mulle enne temaga kohtumist. See toimub Baltika kvartalis, kus rootslane sobitab endale parajasti selga Eesti koondise toetaja Baltmani ülikonda.
«Ülikond tekitab minus tunde, et see on eriline päev,» ütleb ta. «Nii et luban, kõikides koondise mängudes hakkate mind nägema ülikonnas.»
Rootsis on Magnus Pehrsson (37) tuntud. Ta on jalgpallikommentaator ja kuningriigi uhkeimate klubide Göteborgi ja Djurgårdeni endine kapten. Djurgårdenis jõudis ta mõne aasta töötada ka peatreenerina.
Eestis teda tänaval ära ei tunta. Selleks on ta ametis olnud liiga vähe aega. Sadakonnast tööpäevast on ta rahvuskoondise juhendamise tõttu veetnud siin umbes kolmkümmend. Välisklubides mängivate koondislaste mängude külastamisele on kulunud paarkümmend päeva.
Eestisse sattumine tuli Pehrssonile tegelikult üllatusena. Ta pidas parajasti läbirääkimisi paari klubi treeneritöö üle, kui sai ootamatu telefonikõne Aivar Pohlakult, Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt. «Ma polnud sellise variandiga arvestanud,» räägib Pehrsson. «Olin kodus, koos perega. See ei olnud selline kõne, et siin on nüüd sulle töö. See oli rohkem selline kõne, et kas ma olen üldse huvitatud ja tahaksin kohtuda. Muidugi olin kohe elevil – vau, see tuli ju otsekui välk selgest taevast!»
Pere tuleb külla
Edasi läks kõik kiirelt. Kohtumine, esimene Eesti-külastus ja rahvuskoondise mängu vaatamine ning töölepingu allkirjastamine. Pehrsson tunnistab, et enne seda teadis ta Eestist õigupoolest väga vähe.
Esimesena nimetab ta reisilaeva Estonia hukku. «Olin siis 18-aastane ja üks minu paremaid sõpru töötas Estline’is,» meenutab ta. «Ta ei olnud küll sellel reisil, kuid elas juhtunut väga raskelt üle, sest kaotas mitmeid häid sõpru. Nii et nägin seda tragöödiat piisavalt lähedalt kõrvalt.»
Veel? «No ma teadsin ajaloost teie kuulumist NSV Liidu koosseisu.»
Aga meie jalgpall? «Ausalt öeldes ei teadnud ma mitte midagi. Mäletasin, et üheksakümnendate keskel pidas Rootsi rahvuskoondis teiega ühe või kaks mängu, aga põhimõtteliselt oli see kõik.»
Te ei teadnud ühtegi Eesti mängijat nimepidi? «Ei.»
Aus vastus mehelt, kes treenerina juhendanud Taani klubi Aalborg, kelle rivistuses mänginud nii Andres Oper kui Indrek Zelinski.
Nüüd, kui Pehrsson on end Eestis sisse seadnud, plaanib ta ka oma Stockholmi lähistel elava pere juuni alguses tutvumisvisiidile kutsuda. «Praegu pole ilma tõttu ilmselt parim aeg Eesti külastamiseks, kuid nad tulevad pärast Tadžikistani sõprusmängu [juuni hakul] siia terveks nädalaks,» lisab ta.
Pehrssoni elu Eestis on üsna rutiinne – koondisega seotud kohtumised ja kohalike liigamängude vaatamine. «Näen, et kõrgliiga parimate meeskondade ja teiste vahel on suur kvaliteedi vahe,» nendib ta. Muuks väga aega ei jäägi. Isegi süüa ei jõua ta oma Tartu maantee kodus teha, ehkki kokkamine on mehe salahobi. Kui Pehrsson oli profimängija, meeldis talle väga kodus süüa vaaritada. «Ainus amet, mida mäletan ennast mõtlemas väljaspool jalgpalli, oligi koka oma. Aga kui sain 17-aastaselt esimese profilepingu, oli [ameti üle] otsustamisega lihtsam.»
Kaval elukas
Mõni aasta varem pidi Pehrsson tegema samasuguse valiku spordis. Kuni 13. eluaastani mängis ta nii tennist kui jalgpalli. «Olin tennises toona Stockholmi piirkonna üks paremaid mängijaid,» kinnitab ta. «Aga jalgpallurina olin noorelt piirkonna parim. Nii et kui ma mängisin jalgpalli neli-viis korda nädalas ja sama palju tennist, pidin tegema otsuse ühe ala kasuks.»
Räägime siis jalgpallist. Kes on parem mängija, Christiano Ronaldo või Lionel Messi?
«Raske öelda, sest mõlemad on väga head. Eelmisel aastal vääris Ronaldo tiitlit Messist rohkem ja seetõttu ütlen, et Ronaldo.»
Kes tuleb suvel maailmameistriks?
«Kui peaksin raha panustama, siis Brasiiliale. Esiteks on neil väga hea meeskond ja nad said eelmise aasta Konföderatsiooni karikal oma mängu väga hästi käima. Treener otsustas juba varakult ära, kes mängivad. Brasiilias nii tugeva tiimi koduväljakul mängides on neid väga raske võita.»
Kes võidab Meistrite liiga?
(Mõtleb mõne sekundi.) «Real Madrid, kes lööb finaalis Müncheni Bayerni.»
Mida peaks jalgpallis muutma?
Pehrsson pakub, et teesklemiste eest – näiteks karistusalas sukeldumine – võiks mängu järel karistusi määrata. «Näiteks mängukeelu. See tuleks ausale spordile kasuks.»
Mida tähendab Eesti jalgpallikoondise uuele särgile trükitud siil?
«Mulle räägiti seda lugu («Kalevipoja» ainetel – R. B.). Minu meelest on see kaval. Ta annab mõtte mängu loomingulisemale poolele, millele väiksemad maad peavad suuremate alistamiseks tõsiselt mõtlema.»
Millal Eesti koondis välismaal esimese suurvõidu saab? Unustage Serbia alistamine. Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Holland – igalt poolt, kuhu olen kohale sõitnud, oleme naasnud noruspäi.
«Võib-olla sa siis ei peaks enam Eesti välismängudel käima,» pakub Pehrsson.
Ehk oleks aeg hoopis üks suur võit ära võtta?
«Kui meil on väljakul veidi õnne, on see võimalik. Isegi finaalturniirile pääsemine,» lubab ta.
Kas teate, et...
Meesterõivaste bränd Baltman riietab Eesti jalgpalli rahvuskoondise mängijad esindusrõivastesse juba alates 2006. aastast. Kõik jalgpallurid, treenerid ja ametnikud kannavad esindusüritustel Baltmani eritellimusülikondi. Maailmakuulus Loro Piana luksuskangas tuleb Itaaliast, disain ja teostus on Eestist.