Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli ja mitmete spordialaliitude juhid on otse öelnud, et ei näe praegu põhjust taas väga jõuliselt kerkinud dopingusüüdistusi uurida, vaid lükkavad selle juba aastavahetusel loodud nn Bernatski komisjoni tööks. Võrreldes detsembri lõpuga on aga avalikkuse ees olukord muutunud, sest lisaks aastaid tagasi tippspordist taandunud inimestele on kahtlusaluste ringis ka mitmed praegugi spordis olulistel kohtadel olevad inimesed.
Kitsamas ringis olid Tartu kurikuulsa endise spordiarsti Vitali Bernatski teenuste kasutajate nimed teada, kuid avalikult neist ei räägitud. Nüüd on aga Bernatski külge kinnitatud valedetektori abiga väidetavate patuste nimed kontrollitud ja meedias välja öeldud ning spordijuhid ei saa enam reaktsioonidega oodata!
Üks esimesi ja suuremaid küsimusi on, milline on näiteks Aleksander Tammerti, Mati Alaveri ja Harry Lembergi moraalne õigus kuni uurimise lõpuni praegust tööd jätkata? Muidugi sooviksin hinges, et Bernatski süüdistused oleksid alusetud ning mulle isiklikult aastate jooksul väga sümpaatseks saanud sportlased ja nende taustajõud puhtad. Samas aga närib hinge kahtlus, miks peaks Bernatski kogu loo välja mõtlema ja lisaks veel valedetektori ülekavaldamiseks ennast kõrgema kategooria spiooni tasemele treenima?
Dokumentaalselt on ju tõestatud, et Bernatski ostis dopinguaineid, ja vaid lihtsameelne usub, et ta kasutas neid enda tarbeks. Hea kolleeg Jaan Martinson pakkus toimetusesisese arutelu käigus välja, et süüdistatavad võiksid minna sama valedetektori spetsialisti juurde ja kinnitada seal oma süütust. Mõistagi ei pakuks seegi absoluutset tõde, nii nagu seda ei pruugi olla ka Bernatski väiteid, kuid kahtlusi aitaks hajutada … või neid kinnitada. Süüst puhas inimene ei peaks ju sellist käiku pelgama.
Seli on korduvalt kinnitanud, et dopingutarvitamine on EOK silmis vastuvõetamatu ja Eesti spordi juhtorgan seisab vankumatult puhta spordi ja ausa mängu põhimõtete eest. Paraku pole ilusate sõnade taga näha piisavalt tegusid. EOK jutust jääb mulje, et Eesti sportlastega seotud dopingulood on alati justkui alusetud, ning range seisukoha võtmise asemel on viskutud sportlaste kaitsele või valitud pead liiva alla peites lihtsalt mitte millegi tegemise tee.
Loomulikult ei saa kedagi piisavate tõenditeta süüdi mõista, kuid samas lubab terve mõistus teha vahet puhtal dopinguproovil või sellel, kas sportlase süü jääb tõestamata vaid juriidiliste nüansside, aegumiste või inimõiguste rikkumisele viitamise abil pika kohtuskäimise tulemusena. Paraku oleme Eestis olukorras, kus juriidiliste nõksude kasutamine on rohkem au sees ja aktsepteeritavam kui ausa – kasvõi valusa – tõe väljaselgitamine.