Märtsis Tartus kõrioperatsioonil käinud jalgrattur Rein Taaramäe tegi pärast lõikust esimese stardi, kui ta sai Pariis-Camemberti ühepäevasõidul 33. koha. Võitjale Bryan Coquardile 40 sekundiga kaotanud Taaramäe elas samas võistluse käigus üle ka valusa kukkumise.
«Tänane (eilne) sõit oleks võinud kurvalt lõppeda. 15 km puhus küljetuul ja tempo oli kruvitud kõrgele. 60 km/h ja punt oli ketis. Minu ees oli mingi itaallane, kes sai oma kõrval olevalt tüübilt küünarnuki obaduse ja sõitis selle tulemusena oma eessõitjale kummi ja pani pikali. Kõik käis nii kähku, et kuulsin oma kodarate raginat ning järgnevalt käis mul lenks risti ja panin täie pauguga vastu asfaltit…,» kirjeldab Taaramäe juhtunut oma paf.com blogis.
«Esialgu tundsin, et siia ma jäängi, sest pilt kiskus eest ära ja esialgu ei suutnud end liigutadagi. 30 sekundit hiljem sain püsti ja mehaanik tõi uue ratta. Auto tuules sõites sain pundi katte. Motivatsioon oli täiesti maha käinud ja tundsin end väga kehvasti. Pea, kael ja parem jalg tuikasid kõvasti. Sisendasin endale, et sõita on veel 200 km, küll läheb paremaks. 100 km enne lõppu hakkaski nagu muutus toimuma ja ka mõtted olid juba rohkem optimistlikumad. Tahtsin olla pundis nii kaua kui võimalik ja oma enesetundest aimu saada. Viimased 50 km tõsteti tempot ja ka trass läks raskemaks. Viimase 30 km peale jäi 5 järsku 500-800 m pikkust 15-18% tõusu. Mehi hakkas pundist pudenema ja mina kannatasin täiega ning tundsin, et selline asi nagu kannatamine ja pundist hammastega kinni hoidmine oli päris uus tunne. Viimased aastad on olnud nii, et kui korra gaasi litsuti, siis ma ka maha jäin ning mida järsemad ja jõulisemad tõusukesed olid seda kehvem ma olin. Tänane aga möödus päris positiivselt. Lõpus tegin isegi pisikeseks jäänud pundi eesotsas tööd ja enesekindlus aina kasvas! Viimasel tousul imesin 100 m enne lõppu ära, kuid olen sõiduga rahul. Kui ränka maokat poleks alguses olnud, oleksin kindlasti ees lõpetanud ja see oleks juba uus kogemus võrreldes viimaste aaste sündmustega. Vaatame veel lähituleviku sõite, kuid algus oli pigem juba positiivne! Homme lähen kindlasti kondiragistaja juurde, sest kaelalülid on kindlasti paigast. Mu lömmis kiiver seisis kobadega suure muhuga kupli otsas. Kindlasti on ka parem jalg paigast ära, kuid rohkem ma ei halise, sest mis ei tapa, teeb tugevaks ja kondid on ju terved. Nüüd teangi, mis tunne oleks, kui mingi murdjakoer mind igatepidi läbi pureks ;)
Laupäeval on järgmine ühepäevasõit Tour du Finistere.»