Selline ülemaailmne koostööprojekt nagu jalgpalli maailmameistrivõistlused on paratamatult seotud suure poliitikaga.
Täna teeb avalöögi meeskond, kelle kohta ei tea me mitte midagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii on 1934. aasta turniiri meenutades võimatu mööda vaadata Mussolinist ning 1978. aastal Argentina huntavalitsusest. 1966. aastal pakkus aga kõneainet Põhja-Korea, nii nagu ka sel turniiril.
Ajakirjanikele on Põhja-Korea meeskonnaga seonduv selle turniiri suurim proovikivi. Kas keegi lääne ajakirjanikest saab mõnelt Põhja-Korea jalgpallurilt eksklusiivintervjuu? Kaheldav.
Isegi MMi peakorraldaja, Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) ametlikul kodulehel olev informatsioon ei heida suurt valgust nende tegemistele, veel vähem nende mõtetele. FIFA leheküljel on Põhja-Korea kohta juunis avaldatud üheksa uudist, samal perioodil Inglismaa kohta aga 55.
Kes on riigi meister?
Põhja-Korea meeskonna tutvustamisega on hädas kõik maailma suurimad meediaväljaanded ning enamik tsitaatidest piirdub vaid koondise peatreeneri lubadusega, et meeskond võitleb Suure Juhi ehk Kim Jong-ili nimel. Samuti räägitakse kõikjal sellest, et Põhja-Korea elanikel avaneb võimalus teleri vahendusel turniirist osa saada vaid videokorduse vahendusel, ja sedagi vaid juhul, kui nende meeskond on olnud edukas.
Kuna maailma ühe suletuma ühiskonna kohta pole mujal ühest informatsiooni isegi riigi valitsejatest, siis veelgi vähem on seda eraldi erinevate elualade kohta, ka jalgpallis toimuvat on keerukas jälgida. Küsimusele, kes on Põhja-Korea meister, polegi niisama lihtne vastata. Jalgpalliajakirjanike igapäevaseks töövahendiks olev statistikat vahendav internetilehekülg rsssf.com sellele vastust ei anna, kuna Põhja-Korea meistrivõistlusi seal ei kajastata.
Arusaadav, too rsssf.com töötab põhimõttel, et iga riigi tegemisi kajastab keegi kohalik reporter ning Põhja-Koreal seda reporterit pole. Wikipedia on juba veidi targem, kuid samuti vaid teatud piirini – näiteks 2001. ja 2003. aasta meistrit ei teata sealgi.
Kuid sellega ei pruugi Põhja-Koreaga seonduvad probleemid olla ammendunud. Järgnevalt näeme, milliste küsimustega tuli tegeleda siis, kui korealased viimati, 1966. aastal MMil osalesid.
Kui Põhja-Korea tol aastal finaalturniirile jõudis, sattus võistluste läbiviija Inglismaa (mitte segi ajada Suurbritanniaga, sest jalgpallis on Inglismaal, Walesil, Šotimaal ja Põhja-Iirimaal eraldi meeskonnad) keerukasse poliitilisse patiseisu. Nimelt polnud Suurbritannial külma sõja taustal Põhja-Koreaga diplomaatilisi suhteid, mis tähendas seda, et võistluste korraldajatel tuli lahendada keerukas probleemidevõrgustik.
Esmalt vajasid korealased Suurbritanniasse pääsuks eriviisasid. Suurbritannia välisministeerium kaalus tõsiselt viisade mitteväljastamist. Sellist poliitikat oli Suurbritannia ka varem kasutanud. Näiteks jäeti 1930ndatel viisad andmata NSV Liidu jalgpallimeeskonnale. 1960ndatel ei julgenud aga valitsus MMi tasandil sarnast poliitikat rakendada. Olid ju 1964. aastal võimule pääsenud leiboristid valimiskampaanias selgelt näidanud oma poolehoidu spordiga seonduvale ning valitsus kartis, et nad ei suuda oma valijatele Põhja-Korea eemalejäämist vajalikul määral põhjendada.
Probleemid riigi sümboolikaga
Teine suurem probleem seostus riigi sümboolikaga. Esmalt pidi Põhja-Korea mängima nime all «North Korea», kuigi ametlik riigi nimi inglise keeles oli «DPR Korea» (Korea RDV).
Veidi rohkem tekitasid küsimusi riigi lipu ja hümniga seonduv. Korea sõjast oli 1966. aastal möödunud vaid 13 aastat ning välisministeerium ei pidanud õigeks, et nende riigi pinnal mängitakse poliitilise vaenlase hümni. Ühe põhjusena märgiti, et Suurbritannias solvaks see Korea sõja veterane. Nii võeti vastu otsus, et mängueelsed hümnid jäävad ära seniks, kuni Põhja-Korea turniiril osaleb.
Lipu osas aga välisministeeriumi nõudmised läbi ei läinud. Sooviti, et iga riigi lippu kasutataks vaid ava- ja lõputseremoonial ning iga riigi enda mängu ajal. See nõudmine aga läbi ei läinud ning kõik lipud, ka Põhja-Korea oma, lehvisid terve turniiri ajal igal mänge läbiviival staadionil.
Nagu ajalugu on näidanud, võime põhjakorealaste tegemist kohta MMil saada informatsiooni alles aastakümneid hiljem. 1966. aasta probleemistik jõudis huvilisteni 1990ndate keskel, mil sai läbi dokumentidele kehtestatud 30-aastane avaldamiskeeld. Kas ja millised probleemid olid Põhja-Koreaga seoses turniiri praegusel läbiviijal, näitab aeg.