Selleks et tulla Eesti vehklemismeistriks, pidi Kristina Kuusk alistama kolm tiitlivõistluste medalinaist.
Kuusk: nii raskelt tulnud meistrikuld on väga armas
21. aprill 2014, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Epeevehklemise naiste Eesti meistri tiitel on siinmail ilmselt hinnatuim. Kristina Kuusk pidi tšempionitiitli võitmiseks alistama esmalt MMi ja EMi hõbeda Olga Aleksejeva, seejärel valitseva maailmameistri Julia Beljajeva ja finaalis Euroopa meistri Erika Kirpu.
Võib öelda, et päev Kalevi spordihalli akadeemilises õhkkonnas kulges üllatusteta.
Polnud üllatus, et Novosjolov suurema närvikuluta kaheksanda meistritiitlini jalutas, kuigi pidas kaks poolpingelist matši.
Polnud üllatus, et hõbeda sai kaela juunior Peeter Turnau, sest alagruppide tulemuste põhjal koostatud turniiritabel suunas kõik koondislased Novosjolovi manu, kes nad ükshaaval duši alla lähetas. Turnau osaks jäi kuni finaalini tegeleda teise ešeloniga.
Polnud üllatus, et kunagised staarid Kaido Kaaberma ja Meelis Loit pole minetanud oskust ja sära, küll aga kiirust. Veerandfinaali nad jõudsid, pakkudes värvikat vaatemängu, ning vehklesid end lõpuks meeskonnavõistluses kullale.
Polnud üllatus, et naiste seas jõudsid poolfinaali neli koondislast neljast, sest seepärast nad koondisse kuuluvadki, et on parimad.
Polnud üllatus seegi, et Kristina Kuusk esmakordselt tšempioniks krooniti. Esiteks on neiu seda väärt ja teiseks on kõik Eesti epeenaised ühtlaselt kõvad.
Novosjolov draamat ei loo
Saatus tahtis, et Novosjolovi elu poleks liiga lihtne ning tõi talle vastaseks kolm koondislast järjest. Kõik hakkasid kahekordsele maailmameistrile vastu ning seis püsis viimase kolmandikuni pingeline. Ent siis tulid mängumeeste punktid, kui korvpallitermineid kasutada, ning Novosjolov ei lubanud asjal dramaatiliseks minna – Sven Järve ja Sten Priinits langesid skooriga 12:15, Marno Allika 7:15.
Tabeli ülemiselt poolelt tuli Novosjolovi finaalivastaseks Turnau, kes alistas veerandfinaalis Jüri Salmi 15:8 ja seejärel Tõnis Rennu 15:10.
Finaal püsis tasavägisena seisuni 7:7, misjärel otsustas Novosjolov peo kiirelt ära lõpetada ja andis sealtmaalt vastasele vaid ühe punkti.
«Vara mul veel Novosjolovit võita, ehk mõne aja pärast. Loodan, et ta enne vehklemist ära ei lõpeta, kuni temast jagu saan,» kommenteeris Turnau ja lisas, et on hõbedaga igati rahul. «Finaalis pani Novosjolov lõpuks teise käigu sisse ja mul polnud enam midagi teha. Jäin paari torkega maha, pidin ründama, kuid kaitsest on lihtsam vehelda.»
Novosjolov kiitis intervjuudes Turnaud ja arvas, et poisist võib asja saada. Tal endal läinud pisut aega, kuni Turnau lahti harutas ja ennast lõplikult maksma pani.
Koondislased on tugevad
Tuleb tunnistada, et neil, kes epeevehklemise naiste meistri tiitlit Eestis kõige hinnalisemaks peavad, on õigus. Isegi siis, kui juunioride maailmameister Katrina Lehis haiguse ning mullune tšempion ja U23 EMi hõbe Nelli Paju kõrvale jäid, oli seltskond eeskujulik.
Juhtus nõnda, et neli koondislast sattusid kõik eraldi tabeliveerandikku ning murdsid – kes lihtsamalt, kes raskemalt – poolfinaali.
Kirpu – Embrich. Näis, et kogenum võtab oma. Embrich juhtis veel 10:9, kuid siis läks tal asi käest – Kirpu tegi ühe torke teise järel ning pani matšile punkti seisul 15:11.
«Ei vea Eesti meistrivõistlustel endiselt,» ohkas Embrich. «Seekord läksin Kirpu vehklemisega kaasa, hakkasin tegutsema nagu tema tahtis. Valisin ka vale distantsi, ta tegi paar juhuslikku torget, siis tahtsin tagasi teha, muutusin liiga agressiivseks ning saingi sisse.»
Kuusk – Beljajeva. Kuusk sai kiiresti edu sisse, lubas valitseva maailmameistri parimal juhul kahe torke kaugusele ja võttis turvalise 15:11 võidu.
«Läks nagu läks,» laiutas Beljajeva käsi ega olnud pisarateni pettunud. «Teadsin, mida Kuuse vastu teha, aga tegin valesti. Tunneme teineteist liigagi hästi, seepärast on matšid alati võrdsed. Täna kaotasin, homme võidan.»
Võit röögatuste saatel
Finaal Kirpu – Kuusk. Kaunis ja tuline matš. Kirpu hoidis minimaalset eduseisu, kuid Kuusk ei andnud alla ja viigistas 12:12. Kirpu ette 13:12. Taas viik 13:13. Kripu ette 14:13. Taas viik 14:14. Viimane torge tehti kesk närvide mängu, kui kaitsele enam ei mõeldud. Kuusk oli kiirem. Tema rõõmuröögatused kostsid Raekoja platsini, Kirpu sööstis kardinate taha pisaraid valama.
«Esimene meistritiitel, ja kui see veel nii raskelt tuli, on ikka väga armas,» sõnas Kuusk mõni minut pärast matši, näol naeratus, mis seal ilmselt paar järgmist nädalatki püsib. «Kaotusseisus pole kunagi tore vehelda, aga kuni üks või teine pole 15 torget kirja saanud, pole lootus kadunud. Uskusin endasse lõpuni, tundsin, et alla ei tohi anda.»
Kaks varasemat Eesti meistrivõistluste finaali läksid Kuusel aia taha. «Kord olin Aleksejeva vastu ees ja mõtlesin – no nii, nüüd on tehtud –, aga kaotasin. Seekord pidasin lõpuni vastu. Viimane torge oli täpselt plaanitud, aga läks nõnda, et kas torkab tema või mina. Torkasin mina.»
Haigus lõi Katrina Lehisel jalad alt
Nädal tagasi juunioride maailmameistriks kroonitud Katrina Lehis (pildil) oli võistluspäeva hommikul sedavõrd tõbine, et treener keelas tal saali tulla. Pärastlõunal oli Lehise enesetunne pisut parem ning ta otsustas kaitsta klubi au naiskonnavõistlusel. Paraku oli vimm sedavõrd sees, et lõi neiul pildi eest ja jalad alt – Lehis vajus kokku.
Juba soojendusel paistis Lehise silm hall ja nina nohune. Pärast pingelangust oli ta organism nõrk ja kliimamuutus otsa, seetõttu see tõbi kallale tuli, arvas neiu ise, kuid lootis, et peab need paar naiskonnavõistluse matši vastu. Ei pidanud.
Lehis toibus siiski ruttu ja läks koju end ravima. «Rääkisin Lehisega, ta ütles, et enam pole midagi hullu,» selgitas Eesti vehklemisliidu peasekretär Jüri Salm. «Ta oli järgmisel päeval veel väsinud ja pisut uimane, kuid kuulutas, et kõik on hästi.» PM