Aastaid esiliiga tipus püsinud meeskonna treener peab arvestama amatöörlusega kaasneva eripära ja omapäraste motivaatoritega.
Esiliiga ässade juhendaja töötab noorte arengu nimel
29. aprill 2014, 09:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohila on Tallinnast 30 km kaugusel asuv pisike, kolme ja poole tuhande elanikuga asula, kust tänavu kerkis võimsalt Eesti spordikaardile puhta töö teinud võrkpallinaiskond. Kohila spordi visiitkaart on aga hoopiski korvpall – kümmekond aastat tagasi anti tooni meistriliigas, viimastel aastatel püsitakse aga harrastuskorvpalli ehk esiliiga tipus. Viimasest viiest hooajast kolmel on lõpetatud kuldmedaliga. Viimati tänavu kevadel.
Tegelikult lubaks Kohila korvpallimeeskonna tase kuuluda praegugi meistriliiga tagumisse otsa ja mängida seal vähemalt kahe viimase aasta autsaideri KK Hito tasemel. Pühapäeval tõestati seda üleminekumängus Hito alistamisega. Koos sellega võidetud pilet tulevaks hooajaks kõrgemasse sarja jääb aga nagu mitmel eelmiselgi hooajal kasutamata.
«0,1 protsenti on võimalus, et me meistriliigasse läheme. Sellise komplekteeritusega pole sellel lihtsalt erilist mõtet, pealegi on siinsamas kõrval Raplas nagunii meistriliiga meeskond olemas,» lausub Kohila korvpalli hing, meeskonna peatreener Jüri Pritsin.
Kohilast on aastatega küll sirgunud korvpallureid, kuid nii väikesest kohast pole võimalik tugeva meeskonna jagu mängijaid leida. «Meid päästab Tallinna lähedus – pealinnast kaugel oleks sellise meeskonna komplekteerimine ja ühistreeningute korraldamine väga keeruline,» tõdeb Pritsin. «Tegelikult teeme nädalas ühe harjutuskorra isegi Tallinnas. Teine ühistreening toimub Kohilas ja see ongi kõik… tavaliselt on veel nädalas kaks mängu ka, ega harrastajate tasemel üle nelja korra nädalas ei jõuagi kokku saada.»
Kohila inimesed on igatahes meeskonna omaks võtnud ning reedeõhtuti külastab nende kodumänge 70–80 inimest, põnevamatel mängudel küündib ühe euro maksva pileti lunastajate arv isegi sajani.
Platsil on, mida vaadata, sest Kohila meeskonnas mängib palju endisi meistriliiga pallureid, kes on tõsisest sporditegemisest taandunud, kuid armastusest ala vastu kipuvad ikkagi väljakule. Näiteks tsenter Heiko Niidas on kuulunud isegi Eesti koondisse, Heigo Erm olnud meistriliigas Rapla liider ja Margus Klementsov pallinud noortekoondistes. Lisaks mitmed episoodiliselt meistriliigas figureerinud pallurid.
Pritsini idee ei seisne aga ainult vananevatele palluritele mänguvõimaluse pakkumises, meeskonna sügavam mõte on pakkuda väljundit oma noortele mängijahakatistele.
Noorte korvpallurite kasvatamine ongi Pritsini südameasi ja nende pärast pole ta huvitatud isegi mõne «päris» meeskonna etteotsa asumisest. «Noori ei taha ma jätta, seepärast ei igatsegi ma mõne suurema meeskonna peatreeneriks. Suure mängu kõrvalt ei jääks ju muuks enam aega,» nendib mees, kes peale Kohilas meeste ja lastega tegelemise annab kaks treeningut nädalas ka Juurus ning neljapäeviti leiab aega lasteaialastega müttamiseks. «Praegu olen ma oma tegemistega igatahes rahul.»
Esiliiga amatööride ja meistriliiga professionaalidega töötamine on kaks ise asja. Pritsin peab arvestama sellega, et omast vabast tahtest ja ilma igasuguse tasuta palli patsutavad mehed on oma tegemistes vabad ning sugugi alati ei ole korvpall prioriteet.
«Sportliku distsipliiniga pole meil suuri probleeme olnud, kuid selliseid asju ikka juhtub, et keset hooaega sõidetakse koos perekonnaga soojale maale puhkama või minnakse pikaks ajaks komandeeringusse – näiteks Heigi Erm oli tänavu märtsi keskpaigast alates neli nädalat ära…» valgustab Pritsin amatöörmeeskonna igapäevaelu. «Pühapäevalgi käisime Jõhvis vaid kuue mehega, kuid seda tingisid ka rohked vigastused.» Treener lisab, et kõigi mängijate numbrid on tal mobiiltelefonis olemas ning kui mõni mees kipub ära kaduma, saab ta teda alati telefoni teel taga otsida.
Vabatahtlikkus ja rõõmu pärast mängimine ei tähenda aga kaugeltki seda, et peatreener ei võtaks oma tööd tõsiselt. «Mängu ajal ma ei hellita, kui on põhjust, ütlen väga karmilt,» tunnistab Pritsin. «Samas olen alati rõhutanud, et mängijad ei võtaks ütlemisi isiklikult. Üks asi on see, mis öeldakse üksteisele mängu ajal, teine asi aga väljaspool mängu suhtlemine. Seni pole igatahes suuri tülisid tekkinud.»
Pritsin ei tee hinnaalandust ka iseendale. Iga esiliiga kohtumise eel teeb ta korraliku ettevalmistuse, analüüsib vastase nõrku ja tugevaid külgi ning annab mängijatele vihjeid, kuidas ühe või teise vastase vastu tegutseda.
Aastaid vedas Pritsin Kohila meeskonda üksinda. Tänavuse hooaja eel ühineti samuti esiliigas pallinud Elioni meeskonnaga ning selle klubi juurest tulnud Raigo Rommot on võtnud paljud organisatsioonilised asjad enda ajada. Ja kuigi palgalisi mängijaid klubis pole, vajatakse ikkagi ka sponsorite rahalist tuge.
Kohalik omavalitsus aitab tasuta spordisaaliga. Selles mõttes on korvpall ja võrkpall Kohilas võrdses seisus ning see võimaldab neil ka väikses kohas koos eksisteerida. Naisvõrkpallurid olevat korvpalluritele isegi inspiratsiooniallikaks.
«Kolmapäeviti on võrkpallurite trenn enne meid ja poisid on alati väga elevil, et saavad tüdrukuid vaadata. Kui neid aga mõnikord kohal pole, ollakse väga pettunud,» viitab Pritsin omapärasele motivatsiooniallikale.