Audentese spordigümnaasium on võtnud eesmärgiks saada külge kvaliteedimärk ning koostöös Eesti Olümpiakomiteega töötati mullu välja uus vastuvõtusüsteem – õppima pääsevad vaid need, kel on ette näidata korralikud sportlikud tulemused. «Audenteses peaksid õppima noortekoondislased või koondisekandidaadid, kel on siht saada profisportlaseks. Vastasel juhul pole mõtet noort riigi leival pidada,» selgitas EOK tippspordijuht Martti Raju.
Otseselt ei taha keegi seda välja öelda, kuid kaudsed vihjed, uuringud ja praegune tegevus viitavad selgelt, et Audentese spordigümnaasium liikus aastaid pehmelt öeldes vildakat teed mööda. Koolis õppis ja sportis liiga palju neid, kelle tase polnud vastav. Riik kulutas raha hulga keskpäraste sporditegijate peale, kes, nagu üks spordiametnik ütles, istusid lihtsalt tagumikku laiaks.
Hiljuti korraldati uuring: mis on saanud aastatel 2001–2011 Audentese lõpetanutest? «Uuringu tulemused olid nukrad, et mitte öelda šokeerivad. Võtsid näo viltu,» tunnistas spordigümnaasiumi juht Priit Ilver.
«Valdav osa pole jõudnud spordis kuhugi. Paljud lõpetasid kohe pärast Audentest sportliku karjääri või tegutsesid edasi amatöörina. Ma ei räägi tiitlimedalitest, neid võidavad üksikud, ent kui su elu parimaks tulemuseks jääb A-klassi medal, siis on midagi valesti.»
EOK tippspordijuht Martti Raju nõustus: «Audenteses peaksid õppima noortekoondislased või koondisekandidaadid, kellel on siht saada profisportlasteks. Vastasel juhul pole mõtet noort riigi leival pidada. Süsteem oli paigast ära. Mõnel alal oli hulk õppekohti, kuid talentidest ei haisugi.»
Raju toob veel ebameeldivama näite, nimetades toimunut mitte just sündsa sõnaga. «Kergejõustiklasi lõpetas eespool mainitud kümne aasta jooksul 189. Olümpiale jõudis või EOK stipendiumile pääses neist vaid neli: Mikk Pahapill, Ksenija Balta, Marek Niit ja Taavi Peetre.»
Vahelepõikeks olgu öeldud, et siinkohal käib jutt põhiliselt individuaalaladest. Sportmängudes on asjad paika loksunud: Audentese käsipallipoisid mängivad meistriliigas, võrkpallurid ja korvpallurid – nii mehed kui naised – moodustavad edukate koondiste tuumiku.
«Terveid pallimängude noortekoondisi me Audentesesse ei saa ega tahagi, kuid suurema osa mängijaist küll,» kinnitas Ilver. «Ülejäänud, kes nendega trenni teevad, arenevad samuti arvestatava tasemeni.»
Ühesõnaga, spordiringkondades on väike hirm, et aastal 2020, mil Audentese leping haridusministeeriumiga lõpeb, uut ei sõlmita, kui asjad pole korras. Sestap üritatakse asju korda ajada.
Eelmisest aastast muudeti vastuvõtusüsteemi. Sinnamaani oli igal alal kindel arv õppekohti, mis tuli täita ükskõik mismoodi. Topitigi. «Vastu võeti needki, kes ei pääsenud isegi koduklubis platsile. Või sportlased, kes ei jõudnud noortevõistlustel medali lähedalegi. No milleks!» torises Ilver.
Nüüd laotakse kõik alaliitude esitatud sisseastumisavaldused ühte kuhja ja koostatakse paremusjärjestus. Ala ei vaadata, küll aga noore taset. Lõpliku otsuse teevad EOK ehk Raju ja Audentes ehk Ilver.
«Minu asi on eemaldada pahn,» oli Raju otsekohene. «Alaliit esitab nimekirja. Vaatan selle läbi, räägin asjatundjatega ja otsustan, kes väärivad, et nende peale raha kulutada, kes mitte. Üks ala saab ühel aastal vähem õpilasi, teine rohkem, siis jälle vastupidi.»
Ilver lisab, et üldiselt vaadatakse tulemusi, kuid püütakse leida ka varjatud pärleid. «Nii-öelda Erki Nooled ei tohiks kahe silma vahele jääda. Ega Noolt vist tahetud kah omaaegsesse TSIKi võtta, sest resultaadid olla liiga lahjad. Aga näe, mehel oli hinge ja tahtmist, kasvas olümpiavõitjaks. Seega, me ei raiu kirvega metsa.»
Suurem osa alaliite on uue süsteemi omaks võtnud, kuid kahjuks mitte kõik, kurtis Raju. «Esitati mulle nimekiri Audentesesse soovijatest, kõrvutasin seda Eesti noortekoondise kandidaatide nimistuga... No ei lähe ühegi sportlase osas kokku. Tuleb aru saada: mitte kasutada riigi raha – seda on palju, 4200 eurot aastas sportlase kohta – otstarbekalt on kuritegu. Kui sul pole väärilist õpilast Audentesesse saata, jäta koht vabaks mõnele teisele alale. Ja siis tullakse virisema, et audenteslased ei saa käia välisvõistlustel, puudub raha. Ei puudu! Eesti noortekoondisi finantseerivad alaliidud ja EOK. Kui Audentese õpilane koondisse ei kuulu, siis kes on süüdi? Meie eesmärk on üks: Audentese treener peaks olema noorte või juunioride koondise treener – selle määrab nüüd alaliit – ja õpilased enamikus koondislased või kandidaadid. Siis kulub raha asjaks.»
Ilver lisab, et kolmeaastase tsükli lõpus – sügisel algab teine aasta – on suurem osa õhust Audentesest välja pumbatud ja jäänud üsna tummine seltskond. «Praegu on veel nii, et mõni vanema klassi õpilane ei käi jätkuvalt isegi kohalikel võistlustel, sest on nii-öelda vigastatud. Aga kas on? Äkki on piinlik starti minna, õigemini tulemust üldsusele näidata? Teisalt tuleb jooksvalt välja praakida ka need, kes ei kannata koormusi või on tõesti pidevalt traumadega hädas. Ning me ka praagime.»
Samas saavad Ilver ja Raju aru, et kogu eliiti Audentesesse niikuinii ei saa. «Mujal on moos magus ja sai paks ning Audentesesse ei taheta tulla. Ega peagi, kui on võimalus kodus treenida ja tingimused sobivad. Ainult et kas alati sobivad? Kas saab teha kaks trenni päevas, nagu tulevane tipp tegema peaks?» küsib Raju. «Meie pakume paindlikku süsteemi. Näiteks e-kooli, kus õpib Anett Kontaveit ja paar suusatajat. Või leidsime lauatennisist Aleksandr Lušinile võimaluse õppida venekeelses koolis, kuid maksame ta elamise ja söögi eest.»
Näis, kuidas asjad kulgevad, kuid nii Ilver kui ka Raju on veendunud: paari aasta pärast võimutseb Audenteses kvaliteet, mitte kvantiteet.
Rein Aljand: meie supp muutub üha tummisemaks
Eesti ujumiskoondise peatreener Riho Aljand on see, kes alaliidus Audentese ujujate taseme eest vastutab. Ajapikku on supp üha tummisemaks läinud, tõdes Aljand. «Viis aastat tagasi, mil Audentese ujumisosakond avati, saime sinna keskmiselt häid noori ja paar väga head. Nüüd on tase oluliselt kõrgem.»
Reklaami Audentese ujumisele teha pole vaja, kinnitas Aljand, sest tulemused räägivad enda eest. «Enam ei olda skeptilised, audenteslaste areng on silmaga näha. Õppima asuda soovijaid on palju, tekkinud on konkurents. Sel aastal leidub nimekirjas mitu tipptasemel noort.»
Aljandi sõnul peab ses gümnaasiumivanuses ujuja treenima kindlasti kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, ning Audenteses on seda märksa lihtsam teha kui tavakoolis.
Samas ei tasu kõiki parimaid siiski Audentesesse koondada. «Klubisid ei saa tähtedest tühjaks pumbata, sest eliit on see, kelle järgi teised joonduvad, ning ka treenerite motivatsioon õpilasi tippu viia peab säilima. Audentesesse me kedagi vägisi ei too, vaid ikka kokkuleppel treeneriga. Ent Audenteses õppija jääb siiski endise klubi nimekirja.» PM