Ja see on seiklus? Ju vist

Pisa torn õllekastidest: vaata, et sa alla ei saja! Foto: Viljo Pettinen, Fotoluks

Isegi rahu ajal on mõni mees valmis ennast ohverdama, et teised kuivemalt pääseksid.

Fakk!

Fakk-fakk-fakk! Nagu peata kana, ausõna.

Olin liikunud vaevalt 30 meetrit, aga juba oli kõik sassis. Scheisse!

Mis nipiga üldse lõpuni jõuda, kui järg kohemaid käest kaob? Lõpuni, muide, jäi mitu tundi. Jalgsi läbi metsa. Rattaga mööda poriradu ja kruusateid. Kanuuga risti-rästi üle Porkuni järve. Tagatipuks vihma krae vahele sadamas.

Õnneks oli peata kanu kümneid teisigi. Järjest suuremat populaarsust koguvale seiklus-spordisarja Xdream etapile Tamsalus oli kogunenud ligi kolmsada kolmeliikmelist võistkonda, kelle seas nii mitmedki, peale minu, ei hiilanud orienteerumisoskusega, kuigi seletused olid rajalegendil lihtsad: 0,04 – paremale: metsatee; 0,34 – paremale: kaduv metsatee; jne.

Olin soostunud Xdreami proovima tingimusel, et mina meie võistkonnas kaarti lugema ei pea. Seda sai viimati proovitud koolipõlves kolm kümnendit tagasi ja sugugi mitte edukalt. Nüüd olid massiürituse korraldajad, nagu öeldakse, mulle totaalse käru keeranud: kolmeste võistkondade iga liige pidi esimese kontrollpunkti leidma omapäi.

Pole siis ime, et kokkusaamispunktis tuli meie tiimi kiireimal seni, kuni ma teiste eksinutega vajaliku punkti padrikust üles leidsin, oodata mind kilomeetriselt etapilt tervelt veerand tundi. Niisuguse fiaskoga polnud mu elus alanud veel ükski jõuproov.

Segadus võsas

Pärast seda voltisin kaardi kokku ja pistsin taskusse. Edasi, kui oma peaga polnud vaja rohkem mõelda, tegeles meie tiimis kaardi lugemisega Scanpixi fotoagentuuri pealik Art Soonets, kel vähemasti on noorpõlvest orienteerumises Eesti tasemel midagi ette näidata.

Olin lootnud, et Xdreamil maksab vastupidavus, mida aastaid eri aladel kogutud. Aga ei! Maksab hoopis kaardist arusaamine. Igatahes ei saanud ma aru isegi sellest, kuidas Soonets kaardist aru saab. Ja ega ta vist alati päris täpselt saanudki.

Ekslesime paar korda teiste tiimidega tihedas võsas, kusjuures, tunnistan ausalt, mul polnud aimugi, kust ja mida otsida. Läksin lihtsalt sinna, kuhu tiimikaaslane ees suundus.

Lõpuks suutis Soonets kõik punktid üles leida ja saime tunni järel paksust metsast tulema. Slava bogu!

Rattasõit oli hoopis teine tera. Aga paraku ei võimaldatud seda kauemaks kui kolmeks kilomeetriks. Heinamaal anti ülesanne: määrata puidu järgi kuue puu liigid. Väitsin kaaslastele, et isegi huupi pannes on tõenäosus pihta saada sama suur kui arupidamisele aega kulutades.

Nad ei kuulanud mind. Üritasid kangekaelselt puuklotsidel vahet teha. Ja ikka panid kuuest viis mööda. Mis ma ütlesin! Iga eksimuse eest pidime veerand kilomeetrit piki ligast rada trahvi jooksma.

Seejärel, pagana päralt, tuli jälle jalgsi metsa minna. Kaardil, mille jooned sarnanesid minu arust algelise sigrimigriga, tuli jälgida üle künkliku maastiku vonklevat joont ja selle järgi kontrollpunkte taga ajada.

Mission impossible. Terve oksarisune metsaalune oli risti-rästi värskelt sissetallatud radu täis. Nii mitmelgi korral tabas meid déjà vu-efekt. (Püüdsin hiljem kodus kaardi peal näpuga jooni ajades aru saada, mis me seal metsa all tegime, aga südamelõikuse loogikast arusaamine oleks ka vist kergem.)

Hirmutav suplus

Seda suurema mõnuga tallasime pedaale, kui taas sadulasse saime. Meie tiimi kolmas liige, hiljuti kaitseväest vabanenud Viljar Kannimäe, kõva rattasõitja, vedas meid enda tuules rohkem kui 40-kilomeetrise tunnikiirusega Porkuni järve äärde. Mõnus!

Rattasõit on tõeline mugavusala.

Aga Kannimäe ei kujutanud ette, mis teda järve peal ootab. Kanuus eesistujana sai kontrollpunktide märkimine tema ülesandeks.

Kaks kontrollpunkti asusid soisel saarel. Ühe juurde pääses ta nii, et vesi ei ulatunud hargivahenigi. Kuid teine asus kase küljes, mis seisis keset lahesoppi. Enamik sõitis selle juurde kanuuga, meie aga olime randunud eemal.

Siis Kannimäe mõtleski, mida teha. Endal jalad märjad. Ihu higine. Õhusooja napilt tosin kraadi. Tuul ulumas. Taevas tinahall.

Ja ta hüppas üleni vette. Tegi oma töö ennastsalgavalt ära.

Olen teeninud Punaarmees põhjapolaarjoone taga, kus talvel paukus 40-kraadine pakane, aga nii külmavappes inimest nagu Kannimäe polnud ma veel näinud. Pelgasin tõsiselt, et ta paneb pildi tasku.

Sest pea pool teekonda järvel ootas veel ees. Lausa arusaamatu, kuidas ta suutis püsti hoida kümnest õllekastist torni, mille otsa pidin kaldal lisaülesande käigus ronima.

Kui pärast kanuuetappi uuesti ratta selga tuli istuda, võtsin Kannimäe enda tuulde ja piilusin hirmuga, ega ta teraskangete ihuliikmetega sadulast pudene.

Tasapisi hakkas tal veri taas ringi käima. Ihuliikmed läksid tööle. Ja oh sa ime: paari kilomeetri järel tuli tal sisse seesugune eluvaim, et pidin juba ise pingutama, et tema kannul püsida.

Viimaste kilomeetritega vuhisesime mööda ligi kümnest tiimist.

Ent rõõm oli üürike. Enne finišit tuli meelde tuletada, millises alguse individuaallõigu kontrollpunktis lehvis Salomoni lipp, ja see punkt uuesti võtta. Otse muidugi ei mäletanud meist seda keegi. Ja otse loomulikult leidsime selle lipu kõige viimases punktis, mida uuesti läbi kammisime.

Kokku saime lühirajal viie tunni ja 24 minutiga 101. koha. Võitjale kaotasime ligi kahe tunniga.

Koguni kolmteist naiste võistkonda olid meist kiiremad. Fakk!